16.-23. märtsini 2024 sai teoks Tartu Tervishoiu Kõrgkooli esindajate reis Torontosse, et tutvuda ja luua koostöösidemeid Eesti Abistamiskomitee ja eelkõige Ehatare puhke- ja hooldekoduga. Ehatare on suurepärane elupaik väärikas eas eestlastele, kus õe ja hooldustöötaja õppekava õppurid saaksid teha eakate toetamisega seotud praktikaid ning arendada koostöös Kanada eesti kogukonnaga häid praktikaid nii, et koostöö oleks kasulik mõlemale poolele. Võimalus teha koostööd eestikeelse kogukonnaga nö ,,maailma teises ääres“ on suurepärane võimalus ja väljakutse, mille edusse tahame nii kõrgkoolina kui isiklikul tasandil rõõmuga panustada.
Toronto võttis meid vastu üpris jaheda ilmaga, mille krooniks oli kohalike sõnul selle talve kõige suurem ja tugevam lumetuisk. Ilm oli tuuline ja külm, vastuvõtt aga soe ja südamlik, mis muutis kogu Kanadas viibimise meeldivaks ja turvaliseks.
Meie suurim tänu läheb Kanada poolsetele vastuvõtjatele, programmi kokkupanijatele, kohtumiste ja ka logistika korraldajatele – Allan Meiusi, Maimu Mölder, Tiina Maripuu, Kristiina Valter. Suur, suur tänu teile kõigile!
Loomulikult tutvusime suure ja uhke Torontoga, kus vahemaad on pikad ja kohale jõudmine võtab aega. Põneva üllatusena mõjusid selles uhkes linnas Eesti ja eestlaste ,,jalajäljed“: Tartu College, imeline Peetri kirik, Eesti Kodu ja loomulikult Ehatare oma hubase hoone ja sõbraliku perega.
Müts maha tema ees ja kummardus maani. Kui paljud tahaksid olla peaaegu 100-aastasena nii toimekad ja tegusad?
Unistustes heietame salamisi mõtteid koostöökontaktide loomisest Toronto ülikooliga. Meie kõigi jaoks oli ülimalt inspireeriv kohtumine insener Lembit Maimetsaga, kes kõrges eas on säilitanud vaimustava vitaalsuse, on töine ning hoiab nii keha kui vaimu värskena. Müts maha tema ees ja kummardus maani. Kui paljud tahaksid olla peaaegu 100-aastasena nii toimekad ja tegusad? Palju jõudu ja tervist talle veel pikkadeks aastateks! Põnevusega ootame tema sulest käsiraamatut ,,Kuidas elada 120-aastaseks“.
Fotogalerii
Fotod: Tiina Tambaum, Heli Kaldas, Krista Staškevitš, Allan Meiusi, Maimu Mölder
Ei üle ega ümber ei saa Niagarast. Helisid, pilti ja fakte saab jagada veebi vahendusel või lugeda raamatust. Looduse tegelikku jõudu ja suursugusust saab ikka ainult otse kogeda ja ka mõista, kui väeti on tegelikult inimene.
Torontos kogetud muljeid jagasid kohalkäinud ka Eesti väljaandes Tervis, alljärgnevalt nende mõtteid nähtust-kuuldust.
Imbi: Minu suurim elamus oli loomulikult Ehatare ja kohtumine sealsete inimestega. Mind üllatas, et nii elanikud ja juhtkond räägib väga ilusat eesti keelt, milleks ma päris valmis ei olnud, arvasin, et natuke osatakse, kuid et nii hästi, siis oli see äärmiselt meeldiv. Ehatares nähtust võiks meil Eestis nii mõndagi üle võtta – näiteks mulle meeldis väga personaalne lähenemine inimesele.
Tiina lemmikpaik on Tartu College, kus Merle Varikul oli võimalus tutvustada Tartu Tervishoiu Kõrgkooli. Tuisuse ilma tõttu ei olnud kuulajaid küll eriti palju, kuid kohalolijaid rõõmustas reibas esitlus igal juhul. Suur tänu Piret Noorhanile raamatukogu ja arhiivi tutvustamise eest, kokkupuutepunktide leidmise eest pere ja rahva ajaloos, entusiasmi ja mõnusa kohvilaua eest.
Tiina: Peetri kirikut võib õigustatult pidada arhitektuuri ja disaini pärliks. Sellel paigal on läbi aastate olnud kindel koht eesti keele ja kultuuri hoidmisel kodumaast kaugel. See on paik, kus 70ndate aastate leeripiltidel on 70-100 leerilast ja kuhu ikka tullakse kokku nii rõõmu kui muret jagama ja üksteisega kokku saama. Kirik on väga ilus ja sümboolne!
Krista: Aastaid tagasi lugesin Laurent Graffi raamatut ,,Õnnelikud päevad“ – lugu 36-aastasest mehest, kes otsustab edasise elu veeta vanadekodus. 2000. aastate Eestis mitte just väga usutav, eks. Ehatare külastamisega tuli see raamat mulle taas meelde, suunates koos ülejäänud Toronto-kohtumistega vananemist ja vanadust teistsuguse pilguga vaatama.
Toronto ülikooli linnakud (Scarborough ning St. George) oma rohealade ja erinevate ajastute arhitektuuri kooslustega olid väga tudengisõbralikud ja mõnusad.
Merle: Imeline oli kogeda väliseestlaste eesti keele ja eesti meele säilimist ning kogukonna säilenõtkust. Ehatare hooldekodu külastamist jäävad meenutama avatud ja sõbralikud väliseestlased. Teenuste sisult oli minu jaoks üllatav asjaolu, et igal elanikul peab olema toidu valimise võimalus iga söögikorra ajal. See tähendab, et ta saab valida kahe juba valmis tehtud roa vahel, mis on näidistena olemas taldrikul koos lisanditega. Väga armas oli näiteks üks söögisaal, mille laudadel olid valged linad ja ruumis restoranlik hõng.
Reisimeeskonna moodustasid õpperände koordinaator Krista Staškevitš, kutseõppe osakonnast Tiina Uusma ja Imbi Sagar ning õe õppekavalt Merle Varik.
TIINA UUSMA
*
Eesti üliõpilased Ehatarre ABCD õppima
Kolmapäeva, 20. märtsi hommikul kogunesid Ehatare elanikud kaminasaali. Külla olid tulnud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja Tallinna ülikooli Haapsalu kolledži inimesed.
Selle asemel, et endast rääkida, esitasid külalised hoopis kuulajatele küsimusi. „Kas teate, mida tähendab luulekeeles „imb“?“ Ei, ei tea. „Imb tähendab „neiu“, „neitsi“ ja ühe meie õppejõu nimi on Imbi,“ tutvustavad külalised. Imbi, kusjuures, ise teab oma nime tähendust. Järgmine küsimus: „Mille poolest on Haapsalu kuulus?“ „Seal on valge naine,“ hõikab üks kuulaja, „ja must muda,“ teab teine. Just selles valge naise ja musta mudaga linnas avati eelmisel aastal uus magistriõppekava „Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas“.
Et seda sügavale juurdunud stereotüüpi murda, tuleb vanemaealiste kaasamist teadlikult õppida.
Haapsalu kolledži õppekava on uuenduslik nii Eesti kui kogu Euroopa jaoks, sest tavapäraselt õpetatakse kogukonnatööd vanuse eripärasid käsitlemata. Lääne ühiskondades on aga laialt levinud valearusaam, et vanusega võimekused aina vähenevad ja inimene peab justkui vanuse pärast tavaelust välja astuma. Et seda sügavale juurdunud stereotüüpi murda, tuleb vanemaealiste kaasamist teadlikult õppida.
Õppekava on üles ehitatud ressursipõhisele lähenemisele kogukonnatöös (asset based community develpoment)ehk ABCD mudelile. Inimesed kogukonnas ei peaks jagunema rääkijateks ja kuulajateks, andjateks ja saajateks, abi andjateks ja abi saajateks, kus ühed teevad asju teiste jaoks. Iga inimene, sõltumata vanusest ja võimekusest, peab ja saab olla rohkem või vähem tegija, andja ja panustaja. Nii ka Ehatares. Nagu alguses kirjeldatud, ei pea isegi iseenda tutvustamine käima monoloogi vormis. Dialoog, kutse kaasa mõelda ja rääkida annab kuulajatele võimaluse tunda end ühise asja osana.
Inimeste ühendamine kogukonnas läbi nende ressursside ja väärtuste (ABCD) kõlab igapäevase asjana, kuid pole maailmas kahjuks kuigi levinud mõtteviis. Tavapärane arusaam on ikka see, et kogukonnaliikmeid ühendavad nende probleemid.
Neljapäeval, 21. märtsil oli Eesti kõrgkoolide esindajatel võimalus Peetri kirikus näha Toronto eesti kogukonna sotsiaalset rikkust. Rääkisime telefoniseltsi metoodikast, mis on samuti üles ehitatud inimese lõputule varaallikale – elatud elu mälestustele ja kogemustele. Telefoniselts on regulaarsete kõnede tegemine eesmärgiga pakkuda kõne saajale kuuluvustunnet ning võimalust tunda end väärtuslikuna. Seda ei pruugi saavutada lihtsalt kuidas-elad-kõnedega, mida me ju ikka teeme, küll aga siis, kui kõne on ette läbi mõeldud ja sisukas. Seejuures, ei pea laskma oma vestlusteemasid dikteerida Trumpil, Taylor Swiftil, vihmasel ilmal või kondivalul, me võime teemasid vabalt võtta lihtsalt „laest“. Näiteks küsida ühtäkki, kus sa olid ja mida tegid sellel päeval, kui said teada, et Berliini müür on langenud.
Kohe avanevad spontaansed mälupildid ja jutt hakkab veerema. Ühele Peetri kiriku üritusel osalisele tuli ehedalt silmade ette, kuidas Torontos hakati Berliini müüri tükke müüma. Neid tükke hakati müüma kohe samal päeval, kui müür langes. Sellised meenutused on harivad ja huvitavad kuulajale ning stimuleerivad kõneleja aju neid seoseid, mis on mitukümmend aastat puutumata olnud.
Samas saavad üliõpilased rikastada kohalikku kogukonda õpitud teadmistega ja tuua sisse värskeid ideid. Kui Ehatares tegutsedes tekib hea kontakt elanikega, saab üliõpilane jätkata koju saabudes suhtlemist telefoniseltsi vormis.
Haapsalu kolledži ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli esindajad said nädala jooksul Torontos paika, kas ja kuidas saaksime teha koostööd üliõpilaste praktikat korraldades. Haapsalu magistriõppekava „Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas“ üliõpilased saavad olla abiks Ehatare tegevusjuhendajale, aga miks mitte ka panustades Toronto eesti kirikute kogukonnatöösse või Eesti Kodu mitmekesise elanikkonna ühistunde tekitamisele. Toronto eestlaste kogukond on pidevalt rakendanud ressursipõhist lähenemist, neid on lisaks probleemidele ühendanud kultuur, oskused, teadmised ja mälestused ning sellest on üliõpilastel palju õppida. Samas saavad üliõpilased rikastada kohalikku kogukonda õpitud teadmistega ja tuua sisse värskeid ideid. Kui Ehatares tegutsedes tekib hea kontakt elanikega, saab üliõpilane jätkata koju saabudes suhtlemist telefoniseltsi vormis.
Ehatare pole seni üliõpilastele praktikabaasi pakkunud, samas Suomi Koti on teinud seda Soome üliõpilastega juba aastakümneid. Nii on Ehatarel hea võimalus kasutada sugulasrahvaste kogemust, mida Suomi Koti tegevusjuht Pia on lubanud ka hea meelega jagada.
Nädal sisutihedaid kohtumisi annab kindlustunde loota, et juba sellel suvel on esimesed Haapsalu kolledži üliõpilased tegutsemas Ehatares. Koostööst võidavad kõik.
TIINA TAMBAUM
Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledži sotsiaalgerontoloogia lektor
*
„Toronto eestlaste kogukonda on lisaks probleemidele ühendanud alati kultuur, inimeste oskused, teadmised ja mälestused ning sellest ressursipõhisest lähenemisest on Haapsalu kolledži kogukonnatöö magistrantidel palju õppida. Samas saavad üliõpilased rikastada kohalikku kogukonda õpitud teadmistega ja tuua sisse värskeid ideid.“
Tiina Tambaum
Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledžis värskelt avatud õppekava ,,Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas“ üliõpilastele on loodud võimalusi välispraktikaks USA-s, Central Florida Ülikoolis ja välja töötamisel on praktika Jaapanis, Kobe Ülikoolis. Nüüd oleme saanud juurde võimaluse tulla ja pakkuda oma õppijate teadmisi ja saada neid ka vastu Torontost, Ehatarest.
Meie jaoks pakub praktika Ehatares võimalust tutvuda Kanada vananeva ühiskonnaga ja laiendada seeläbi oma maailmapilti ning rakendada siin Eestis toimivaid praktikaid aktiivseks kogukonnatööks. Samuti tuua kohale kodueestlust ja talletada väliseesti lugu. Kanada eestlastel on omad traditsioonid, mida tuleb hoida, kuid mida saab rakendada ka tänapäevases võtmes. Üks õppinud ja valdkonnas kogenud kogukonnatöötaja oskab seda teha. Oleme väga rõõmsad ja tänulikud, et Ehatare juhatus on valmis meie praktikante siia kutsuma.
