Eesti Elu toimetust külastas Tallinna Ülikooli õppejõud Ele Arder, kes viibib Torontos seoses sihiga end tööalaselt arendada, olles Toronto Ülikooli eesti keele lektori Kadri Tüüri töövarjuks. Selleks sai ta taotleda Tallinna Ülikooli õpetamise arendamise grandi, mis kannab reisiga seotud kulud. Eesti keele kui teise keele ja kultuuri õpetajana soovib Ele arendada just oma kultuuri õpetamise oskusi, mis on osa kursusest.
Kahenädalase Torontos viibimise jaoks pani Kadri tema jaoks kokku huvitava programmi, mille alla kuulus muidugi Toronto Ülikoolis viibimine, kaasa arvatud osalemine muljete vahetamise seminaril Slaavi ja Ida-Euroopa keelte ja kultuuride osakonnas, Eesti täienduskooli külastamine jm.
Rääkides oma tagapõhjast ütleb Ele, et ta on karjääripööraja – ja seda mitmekordselt. Esmalt õppis ta filosoofiat, milles saavutas bakalaureuse- ja magistrikraadi. Ta sattus õpetama filosoofiat ühte kooli, kus tundis, et õpetamine ongi tema kutsumus. Paariaastase töötamise järel tundis aga, et kütus sai justkui otsa ning siirdus turundus- ja kommunikatsioonialasele tööle, mida tegi 10 aastat. Ta on turundanud nii ülikooli kui muuseume, pidades haridust ja kultuuri väga olulisteks asjadeks maailmas, mida heameelega turundab, tundes uhkust, et meil on väikese rahva kohta nii palju muuseume.
Õpetamise soov aga tiksus koguaeg n-ö kuklas ja ühel hetkel tundis ta lausa närivat vajadust selle töö juurde tulla. Ta otsustas teha töötamise kõrvalt teise magistrikraadi, ning Tallinna Ülikoolis pakutavaid erialasid valides otsustas võtta eesti keele kui teise keele õpetamise – see tundus väga põnev viis oma armastatud emakeelt natuke teistmoodi tundma õppida.
Sügisel ilmus tal kaasautori Monica-Linde Klemetiga eesti keele (B1-tasemel) õppijatele mõeldud lugemik, mille peategelane on portugallane Ana, kes juhuslikult Eestisse elama satub ja ühe aasta vältel Eestit eritahuliselt kogeb ja ise selle kogemuse läbi end leiab.
Ele soovitab julgelt kõigil oma karjääri pöörata, kel selleks huvi ja vajadus. Samuti soovitab ta õpetamist proovida nendel, kes arvavad, et see neile sobib – kõigile siiski mitte. Keeleõpetaja tööd nimetab ta väga huvitavaks väljakutseks – saad sel alal kaua töötada ilma, et see kiiresti ammenduks. Kuna tema enda elukogemus on viinud teda noorena mitmesse teise riiki ja on tulnud omandada teisi keeli, leiab ta, et on hea partner oma tudengitele, kelle seas on erinevatest maadest Tallinna Ülikooli õppima saabunud noori. Nad õpivad küll mingit muud eriala, kuid eesti keel on üheks õppeaineks. Üldiselt kasutab Ele õpetades inglise keelt, mida kõik oskavad, kuigi on ka selline metoodika, kus vahenduskeel puudub. Õpetamistööd on ta teinud nüüdseks täiskoormusel kolm aastat, enne seda väiksema koormusega muu töö kõrvalt.
Ele sõnul on õpetamiskarjäär talle tõesti huvitavaid võimalusi ja ideid pakkunud. Üks asi, mida enne poleks ettegi kujutanud end katsetavat, on õppematerjalide loomine. Sügisel ilmus tal kaasautori Monica-Linde Klemetiga eesti keele (B1-tasemel) õppijatele mõeldud lugemik, mille peategelane on portugallane Ana, kes juhuslikult Eestisse elama satub ja ühe aasta vältel Eestit eritahuliselt kogeb ja ise selle kogemuse läbi end leiab. Selle raamatu loomisel oli palju abi võõrsil elamise kogemustest. (rohkem infot leiab kodulehelt: tagatargemaks.ee )
Ele on elanud lapsena kolm aastat Soomes, kus ta käis koolis 5.-7. klassini, ning hiljem New Yorgis, kus käis koolis kogu gümnaasiumiaja. Neisse riikidesse viis teda ema töö – tema ema Merle Pajula on tuntud diplomaat, kes on resideerunud erinevates riikides, kuhu ka pere kaasa läks. Eestist äraolekud on olnud siiski ajutise loomuga ning Eesti on olnud alati Ele jaoks koduks, kuhu ta tahab alati tagasi tulla. Mujal elamisele vaatamata on tema Eesti sõbrad olnud eluaegsed, kuigi teistes riikides on olnud samuti sõpru, kellest paljud on tulnud ja läinud, kuid mõnega suheldakse siiamaani.
Nii astus Ele Eestisse naastes 2003.a. Eesti Humanitaarinstituuti, mis hiljem liideti Tallinna Ülikooliga, ja järgnesid karjääripöörded, millest loo algusosas juttu.
Soomes elades õppisid Ele ja ta vanem vend tavalises soome koolis, keel oli juba Soome televisiooni vaadates varem selgeks saanud, kuid siiski oli algul natuke raske seltskonda sulanduda. USAs elades oli aga teistmoodi – kuna ema oli saadik ÜRO juures, oli seal ka oma rahvusvaheline kool, kus õppisid üle maailma kohale saabunud noored. Ele, kes on olnud alati õppimisele orienteeritud, leidis lisaks koolitööle ka vabaaja-tegevust. Ta oleks võinud peale gümnaasiumi (õppides International Baccalaureate programmis) USAsse edasi jääda – ta proovis ja sai ka sisse ühte ülikooli, ent soov Eestisse naasta oli suur ning seda ta tegigi, ega ole hiljem kodumaalt pikemalt ära olnudki. Keskkooli lõpus tundis ta teravalt, et kui ta nüüd jääks USAsse ülikooliõpingutele, siis võib juhtuda, et ei tulegi enam Eestisse tagasi – ent seda poleks ta kindlasti soovinud. Nii astus Ele Eestisse naastes 2003.a. Eesti Humanitaarinstituuti, mis hiljem liideti Tallinna Ülikooliga, ja järgnesid karjääripöörded, millest loo algusosas juttu.
Vanemad on elanud ema diplomaaditöö tõttu hiljem veel mitmes riigis, olles nüüd samuti tagasi kodumaal. Ele isa on tuntud veiniekspert ja -ajakirjanik Arne Pajula.
Ele leiab, et õrnas eas maailma nägemine annab igati tervisliku vaate tulevikku silmas pidades, soovitades seda kõigile, kes küll sooviks, aga natuke kahtleb. Kuigi, lisaks igapäevaelule ja huvitavatele kogemustele maailmalinnas jääb igaveseks mällu ka kohutav 9/11, ning iga detail selles päevas.
Eri riigid annavad erinevaid elamusi, eri eluetappides erinevates kohtades elamine avardab maailmanägemust ja rikastab perspektiivi. Seetõttu ei tunne ka Ele enam pikemaks ajaks välismaale mineku vajadust, kuigi reisid ja kogemuste saamine on igati teretulnud. Sügisel käis ta suure delegatsiooniga – kolleegide ja õpilastega – Pariisis Idakeelte instituudis, kus õpetatakse ka eesti keelt, mida sealne eesti keele lektor neile tutvustas. Kõrvalpõige tehti ka Brüsselisse, külastades kahte kooli.
Ja nüüd siis Torontos kogemusi kogumas.
