Kadi tööks Torontos oli tegelemine filmikollektsionäär Elmo Luugi (1919-1991) kogu korrastamisega, eesmärgiks selekteerida välja Rahvusarhiivi filmiarhiivi hoidlasse saadetavad filmid.
Luuk, ametilt insener (õppinud Queensi ülikoolis), huvitus filmi- ja militaarajaloost, korraldas ise kinoõhtuid oma eramu keldris ja ka mujal. Kollektsionääri kogus leidub nii Eesti-ainelisi kui üleliidulisi filme. Paljudel karpidel ei ole silte, osadel rullidel ei ole säilinud isegi karpe, mistõttu on veel raske sisulist ülevaadet anda. Täpsema ülevaate saab filmide läbivaatamisel kerimis- ja läbivaatuslaudadel filmiarhiivis Tallinnas.
Töö oli edukas: koos ühe siinse abilisega oli neljapäevaks pandud valmis ligi 800 filmirulli Tallinnasse saatmiseks, ees ootas veel ka reedene tööpäev. Alla 10% kogust oli kahjustunud, mis tuli utiliseerida kohapeal.
Pole täpselt teada, kus filmid kahjustatud said. Aastaid hoiti neid mehe enda kodus, seejärel Eesti Majas tegutsenud Eesti Keskarhiivis Kanadas, kust nad pärast Eesti Maja mahamüümist VEMUsse rändasid. Kahjustused tekivad ebasobivate hoiutingimuste, kõikuva õhutemperatuuri ja -niiskuse tõttu. Antud kahjustuste ulatus viitab sellele, et need on tekkinud kindlasti juba enne VEMUsse jõudmist.
… filmi vananemisel hakkab äädikhape eralduma, mistõttu film muutub rabedaks ja pudiseb lõpuks pulbriks. See võib nakatada ka teisi, kõrvalolevaid filme, mistõttu tuleb tugevalt kahjustunud filmirullid utiliseerida, vältimaks riski ülejäänud kogule.
Kadi räägib, et Elmo Luugi kogus leidus peamiselt kaht liiki kahjustusi: esiteks hallitus ja teiseks atsetaatfilmide puhul äädikhappe sündroom – filmi vananemisel hakkab äädikhape eralduma, mistõttu film muutub rabedaks ja pudiseb lõpuks pulbriks. See võib nakatada ka teisi, kõrvalolevaid filme, mistõttu tuleb tugevalt kahjustunud filmirullid utiliseerida, vältimaks riski ülejäänud kogule.
Korrasolevad filmid pakendati kastidesse – neid sai kolm euroaluse täit enam kui 920 kg ulatuses, ning VEMU peaarhivaar Piret Noorhani korraldab nende saatmise Tallinnasse, kus ootab ees filmide ülevaatamine, siin toimus vaid n-ö esmane triaaž. Vaatamise järel hakatakse neid konserveerima ning kogudesse vastu võtma – see on suur ja ajamahukas töö.
Kadi on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise erialal ning olnud aasta magistriõppes Saksamaal Stuttgartis uue meedia ja digitaalinfo säilitamise alal.
Esmalt keskendus ta oma töövaldkonnas fotodele, ent filmiarhiivi tööle tulles laienes fookus ka filmide ja videosalvestiste peale.
VEMUs veedetud nädalad olid kiired ja tegusad; lisaks õnnestus Kadil osa saada ka mitmetest eesti üritustest, sest tema siinviibimise aega langes ka Eesti Vabariigi aastapäev. Suurepärase mulje jättis lipuheiskamine Toronto Raekoja platsil ning siinsete eestlaste kogukonnatunne.
VEMUl on filmiarhiiviga olnud suurepärane koostöö. Aastate eest filmiarhiivi deponeeritud Ed Vääri filmikogu korrastati ja digiti Tallinnas, kirjeldustega aitas VEMU ja nüüdseks on filmid vaadatavad andmebaasis (meediateek.ee).
Tagasi koju minnes on ootamas põnevad töised väljakutsed: Rahvusarhiivi Tallinna keskuse avamine tuleval nädalal. Kolimine on väldanud terve eelmise aasta, ning nüüd saab arhiiv kauaoodatud uue kodu Eesti Rahvusraamatukogu hoones Endla tänaval.
