Emeriitprofessori Toivo Nahkuri tegevus Eesti muusikapõllul on olnud äärmiselt mitmekesine. Soolokontserte andva tipp-pianistina on tal jätkunud vaimujõudu noorte pianistide juhendamiseks Muusikakeskkoolist kuni Muusikaakadeemia akadeemiliste kraadideni välja. Tema juures õppinud pianistide nimekiri on muljetavaldav, teiste seas on ka ta poeg Hando Nahkur, kes tegutseb pianistina Ameerikas. Kõigele lisaks on ta kirjutanud kuus mahukat raamatut maailmas kõrgelt hinnatud pianistidest, samas mõtiskledes ka laiemalt süvakultuuri probleemide üle.
Pärast Virve Lippuse surma võttis Toivo Nahkur temalt pianismiajaloo loengud üle ja just need loengud on innustanud Nahkurit teemasse põhjalikult süvenema. Eesti pianismi ajaloo jaoks on eriti oluline Toivo Nahkuri esimene raamat „Vestlusi Bruno Lukiga“, mille esitlus toimus veel Luki eluajal märtsis 1990. aastal. Olles ise Bruno Luki õpilane, oskab Toivo Nahkur oma maestrole küsimusi esitada ja teda meenutama ärgitada. Ja enne sõda Berliinis õppinud Bruno Lukil on tõesti, mida meenutada. Lukk oli eriliselt vaimustunud tollasest legendaarsest pianistist Artur Schnabelist. Nõukogude okupatsioon ja „raudne eesriie“ tõmbasid kriipsu peale võimalusele käia Euroopas kontsertidel. Aga õnneks oli ka siinpool maailmatasemel pianiste, kes hea meelega Eestis esinemas käisid. Näiteks Emil Gilelsi ja Svjatoslav Richteri klaveriõhtutele oli väga raske pileteid saada. Väga menukad olid ka Bruno Luki enda sooloõhtud ja klaveriduo Anna Klas – Bruno Lukk esinemised.
Professor Bruno Luki klaverikoolkonna pianistid kujundavad meie muusikaelu nägu siiani. Näiteks oli aastaid festivali KLAVER kunstiliseks juhiks Luki õpilane Lauri Väinmaa, andes samas ka ise kontserte ja õpetades Muusikaakadeemias. Luki koolkonna väljapaistvaimaks esindajaks on Kalle Randalu, kes on teinud rahvusvahelise karjääri ja õpetab praegu Karlsruhe muusikaakadeemias. Õnneks esineb Kalle üpris tihti ka Eestis – ja seda alati suure menuga.
Sellest kõigest lühikokkuvõtet teha on võimatu. Minu jaoks olid kõige huvitavamad need leheküljed, kus on juttu pianistidest, kes kuuluvad ka minu lemmikute hulka.
Järgnevad Toivo Nahkuri raamatud – „Muusika läbi vaimu“ (3 osa) ja „Vestlusi iseendaga“ (2 osa) – viivad meid põnevale teekonnale läbi pianismi ajaloo. Sellest kõigest lühikokkuvõtet teha on võimatu. Minu jaoks olid kõige huvitavamad need leheküljed, kus on juttu pianistidest, kes kuuluvad ka minu lemmikute hulka.
Näiteks kirjutab Nahkur suure sümpaatiaga Kanada legendaarsest pianistist Glenn Gouldist. Tema Bachi tõlgendused ei jäta vist küll ühtegi muusikasõpra ükskõikseks. Toivo Nahkur kirjutab: „Kõigist mulle tuntud 20. sajandi Bachi-mängijatest tunnistan ma ainsana Gouldi mängus uuestiloovat geeniust!…Teiste mängu on võimalik jäljendada, Gouldiga ei ole asi nii lihtne. Sest Gouldi puhul tekib küsimus: kuidas jäljendada geniaalsust?“ Toivo Nahkur kirjeldab Glenn Gouldi Bachi klaveriteoste „maagilist, interpretatsioonilist ja kontrapunktilist meisterlikkust“. Ja lõpetab oma mõtisklused natuke ootamatus võtmes: „Võib-olla on Gouldi mängus midagi ka kõrgemast matemaatikast, mille üks komponent on lõpmatus. Tema vaimsed allikad näivad olevat kosmoses ja on seetõttu ammendamatud…“.
Glenn Gouldi Bachi-tõlgendusi hinnati omal ajal tõesti kõrgelt. 1972. aastal startinud NASA kosmosesondi Voyager pardale paigutati kuldplaat, millel olid teated inimkonna suurimatest saavutustest. Teiste seas oli kuldplaadil Glenn Gouldi poolt sisse mängitud Bachi fuuga „Hästitempereeritud klaveri“ II osast. Neljakümne aasta pärast 2012. aastal sõitis Voyager meie päikesesüsteemist välja ja ilmselt kõlab see Gouldi tõlgenduses Bachi fuuga kosmilistes avarustes siiani.
Toivo Nahkuri raamatud on niivõrd sisutihedad, et selleks tuleb võtta aega, et tema mõtterännakutesse süveneda. Autoril on olnud võimalus kuulata maailma parimate pianistide esinemisi kuulsates kontserdisaalides. Oma muljeid oskab ta lugejale isikupäraselt ja põnevalt edasi anda. Muusikast kirjutamine pole lihtne – muusika sügavuti tundmise kõrval pead sa olema ka keeleliselt andekas. Ja Toivo Nahkur seda tõesti ka on – pianistide interpreteerimiskunsti kirjeldamiseks leiab ta igati mõttetäpseid metafoore.
