Balti jaamast ja Tallinna lennujaamast asuti koduteele raskete kohvritega. Suurima rõõmuga asuti Eestisse võimaluse korral elama. Teame hästi, mis oli sellise „külalislahkuse” tulemus – venestumine enam-vähem igas eluvaldkonnas. Eestlased tegid selles olukorras kõik võimaliku säilitamaks oma tavasid, keelt ja kultuuri, mis polnud sugugi lihtne. Imekombel suudeti siiski venestussurvele vastu seista.
Eesti pole venelaste seas kaotanud oma populaarsust ka uutel aegadel ja muutunud oludes. Õnneks pole aga sinna elama asumine enam nii lihtne nagu varem.
Silmapiiril kummitab nüüd aga hoopis vastupidine oht – miski tõukab kodurahvast Eestist välja. 2013. a oli Eestist väljaränne viimase kümnendi suurim. Minnakse vabatahtlikult võõrsile otsima tööd, õnne ja seiklusi, milles pole iseenesest ju midagi halba. Juba 14. sajandil oli Šveitsis kombeks saata õpipoisse teistesse Euroopa riikidesse avardama silmaringi, õppima ametit ja omandama kogemusi. See traditsioon püsib siiani ja kannab vilja. Šveitsi noorte seas on töötuid kõigest 4%.
Eestist siirdus Soome mullu 6386 inimest, Ühendkuningriiki 1369 ja Saksamaale 489 elanikku. Hiljutise küsitluse põhjal on 37% eestlasi mõelnud kodumaalt lahkumisele. 1. jaanuaril 2013 oli Eesti rahvaarv 1,286.540 (aasta varem 1,318.000). Kahanemist mõjutas 2012. a kõige enam väljarände suurenemine ja negatiivne iive. 2012. a rändas Eestist välja 10.871 inimest, mis on 4657 rohkem kui 2011. a; Eestisse saabus 4416 inimest. Tegemist on viimase kümnendi suurima negatiivse rändesaldoga. 2011. aastaga võrreldes oli ka loomuliku iibe olukord halb ja negatiivne – 624 sündi vähem ja 270 surma enam. Kaido Kama arvab, et isegi siis, kui suudetaks sündimust suurendada, pole sellest suuremat kasu, kui Eestist lahkumine jätkub senise hooga. „See on nagu sõelaga vee kandmine,” leiab ta ja küsib, kas lahenduseks oleks suurema sisserände soodustamine väljarände tasakaalustamiseks ja tööjõupuuduse leevendamiseks (EPL, 03.01.13). Kanada näite põhjal võime kinnitada, et võõrtööjõu sissetoomisega kaasnevad sotsiaalsed, kultuurilised jt probleemid. Eesti taolise väikeriigi puhul oleks see eriti tuntav.
Möödunud nädalal toimunud Lennart Meri konverentsil peetud kõnes ütles Eesti Panga nõukogu juht Mart Laar, et kuigi väljaränne pole Eesti jaoks just eriti suur probleem, ei vähenda see muret Eesti rahva tuleviku pärast.
Võõrasse riiki elama asumine on mõistagi ebakindel ja kulukas ettevõtmine, eriti nüüd, kus Euroopa finantskriis on akuutsest muutunud krooniliseks. Ometi ei näi see väljarändajaid heidutavat. Nende optimistlik kreedo kõlab: „Paremad päevad on ees!”
Elle Puusaag
