Telli Menüü

Tõnu Jürvetson – In Memoriam (I)


Möödunud aasta lõpul saabus Californiast ootamatu ja kurb teade – meie hulgast lahkus 12. detsembril Tõnu Jürvetson.

Tõnu Jürvetson sündis Tallinnas 18. aprillil 1938. aastal Artur ja Silvia Jürvetsoni esiklapsena. Tema emapoolne vanaisa oli Eesti kõrgema kunstihariduse, aga ka Eesti Punase Risti rajajaid ja president Konstantin Pätsi noorem vend Voldemar Päts, vanaema aga tuntud naistegelane Johanna Päts.
Steve, Tõnu ja Jim

Isapoolsed vanavanemad Aleksander ja Maria Jürimäe olid otseselt seotud Eesti iseseisvusmanifesti trükkimisega Pärnus. Oma perekonnast kirjutas Tõnu pikema ülevaate vanaisa mälestusteraamatusse „Voldemar Päts, kus meie riik kõige esmalt välja kuulutati. Tagasi koju” (kirjastus Aade, 2013). Pärast Johanna Pätsi mälestusteraamatu „Kodu südames” ilmumist 2014. aastal tekkis Tõnul soov avaldada mõlemad raamatud ka inglise keeles. Tõlkeraamatusse kavatses Tõnu kirjutada veelgi põhjalikuma loo oma perest, nagu ta kinnitas allakirjutanule veel kümmekond päeva enne oma lõplikku lahkumist. Ei uskunud me keegi, et see kavatsus jääb teostumata. Ehk läheb täide Tõnu viimne soov ja need raamatud inglise keeles siiski ilmuvad.
Tõnu Jürvetson armastas oma perekonda, oma kodu.

Ta armastas Eestit. Tal oli palju sõpru – väga palju sõpru, kes jäävad teda mäletama heatahtliku, rõõmsa, humoorika inimesena, kellel tema enda sõnutsi „oli klaas alati pooltäis, mitte pooltühi”. Me kõik jääme teda sügavalt leinama.

Jürvetsonide perekonna lugu on sarnane paljude 1944. aasta sügisel kodumaalt lahkunud perekondade saatusele, kui Nõukogude Vene sissetungijatele tuli maha jätta kogu oma senine elu. Tuli hakkama saada võõras riigis võõraste inimeste keskel. Vanemal põlvkonnal oli see raskem, nende järeltulijatel, kes said hariduse juba uuel kodumaal, oli kohanemine mõnevõrra lihtsam.

Olgu siinjuures avaldatud lühendatult Tõnu Jürvetsoni mälestused, mis ilmusid raamatus „Voldemar Päts. Tagasi koju”.

Anne Velliste
toimetaja


Viis põlvkonda

Tõnu Jürvetson

Minu esimesed mälestused oma vanaisast on pärit 1941. aastast Lagedilt, vanaisa Külma talust Eestis. Olin kolmeaastane. Elasime Lagedil terve perega – vanaisa, vanaema, ema, mina, ema õde Inna Kaldveer ja ta abikaasa Arvi – , eemal Tallinnas käimas terrorist. Isa oli peidus metsas, et hoida end eemal Vene mobilisatsioonist. Vanaisa oli endale kasvatanud habeme, et kommunistid teda ära ei tunneks.

Meie Tallinna Kunderi tänava korter oli rekvireeritud Vene mereväe poolt ja meie Tallinna kodud olid võõrandatud. Kuulsime, et venelased hakkasid küüditama eesti rahvast ja seepärast peitsimegi end Lagedil.
Ühel suvepäeval hoiatas meid meie Lagedi naaber, kes töötas Rae vallamajas, et NKVD on tulnud Rae valda ja otsib vanaisa ja vanaema, et viia nad Tallinna ülekuulamisele. Hiljem saime teada, et tegelikult oli NKVD tulnud meid kõiki küüditama Siberisse. Oli 14. juuni 1941. Tänu sellele naabrile õnnestus meil põgeneda ja peita end Pirita jõe Ülemiste kanali pumbamaja veetorustikku. Olime seal kaks päeva rinnuni vees, siis hiilis ema naabri juurde, kes teatas, et NKVD-mehed sõitsid tagasi Tallinna.

9. märtsil 1944 olin vanaisaga Estonia teatris, vaatasime balletti „Kratt”, kui venelaste õhurünnak purustas teatri ja vanalinna. Kõndisime põlevast linnast koju Kunderi tänava korterisse, nägime tänavatel surnud hobuseid ja paanikas haavatud inimesi. Meie maja ei olnud pihta saanud, aga naabermaja hävis pommitabamusest täiesti.

Kolisime tagasi Lagedile, et pääseda vene õhurünnakutest. Vanaisal oli võimas Philips raadio Lagedil, sellega kuulasime koos sõjauudiseid Eesti leegioni võitlustest, Saksa raadio ja Inglise BBC saateid sõjast, vanaisa tõlkis neid mulle eesti keelde.

Vanaisa palus mind appi talutöid tegema, kuigi olin vaid nelja-viieaastane. Kaevasime Tammikul, vanaisa teises talus, koos kraavi, et laiendada veevoolu allikast, mis talu järve jooksis. Tulime õhtul mudaselt koju ja saime mõlemad vanaema käest riielda. Olin ka karjapoiss ja valvasin heinamaal kahte lehma. Söötsin kanu ja suurt emist. Igal kuul sõitsime hobuse ja vankriga Rakke, et viia talu sõjanorm vabaduse kaitsjatele.
Peale Soome-Vene rahulepingut, Saksa vägede otsust Eestist tagasi tõmmata ja rinde lagunemist pidime ka meie lahkuma Eestist. Sõitsime Lagedilt hobuvankriga Tallinna ja jäime Kunderi tänavale ööseks.

22. septembri hommikul kohtas ema meie maja trepikojas saksa mereväelast, Tallinna sadama komandanti, kes ka meie korterimajas elas. Ta pakkus meile võimalust sõita Saksamaale sõjalaevaga juhul, kui oleme valmis lahkuma kahekümne minuti jooksul. Sadamast saatis ta meile järele veoauto. Vene lennukid ründasid sadamat ja lasksid kuulipildujast praami katuse pihta. Mu kõrvad olid paar päeva suurest lärmist lukus.

Nii me lahkusimegi koos viimaste sõjaväelastega Tallinnast. Tagasi vaadates nägin veel, kuidas Tallinna sadam ja kraanad purustati ning varustuslaod lasti õhku. Meie laev oli vist üks viimastest, mis Tallinnast lahkus. Must suits oli üle terve Tallinna ja kurb oli näha, et sinimustvalge lipp Pika Hermanni tornist oli alla rebitud.

Randusime Poolas Gotenhafenis, sealt algas teekond rongiga Austriasse.

Põgenemisteekond viis meid üle Berliini Dresdenisse. Jalutuskäikudelt vanaisaga on mul meeles, et kõik ehitused olid Dresdenis veel terved ja varemeid polnud. Kuna meie siht oli ikkagi Austria ja paistis, et Dresden langeb venelaste kätte, siis otsustasime paari nädala pärast sealt lahkuda.

Peatusime veel paar nädalat Karlsbadis, ühes sõjas purustamata jäänud Tšehhi linnas. Nii Dresdenis kui Karlsbadis, mis polnud veel õhurünnakute poolt varemetes, viis vanaisa mind muuseumidesse ja tutvustas haruldaste maalide, skulptuuride ja kunstiesemetega ning rääkis mulle kunsti arengust, arhitektuurist ja ajaloost.

Karlsbadist läks tee edasi rongiga Austriasse. Reisimine oli raske, sest rongid olid üle koormatud põgenejatest ja ameeriklaste jahilennukid tulistasid pardarelvadega iga rongi, kui vedurisuitsu nägid. Paar päeva peatusime Viinis. Seal viis vanaisa mind kinno Tarzani-filmi vaatama. See oli mu esimene kinoskäik.
Lõpuks jõudsime perekonnaga oma sihtkohta Tirooli mägedesse Warthi külla Austrias. Peatusime väikeses hotellis, isa vana koolivenna juures. Nad mõlemad olid käinud koolis Viinis. Meid võeti hästi vastu. Üldse oli saksa rahvas alati abivalmis meie põgenemisteel ja andis meile elamiseks ruumi oma kodudes, kui see oli võimalik. Paljud teadsid, et eesti sõdur koos kuueteistkümne Euroopa riigi sõduriga võitleb vahvalt saksa isade ja poegade kõrval, et hoida Euroopat langemast punaterrori ohvriks.

Viibisime Warthis sõja lõpuni. Seejärel käskisid võidukad prantslased, kelle tsoonis me nüüd elasime, meil minna Vorarlbergi liidumaa pealinna Bregenzi lähedale ühte külla, mille nimi oli Hard. Seal anti meile ja ühele teisele eesti perekonnale väike korter seniks, kuni meid Eestisse tagasi saadetakse.

Mina hakkasin Hardis koolis käima. Vanaema õpetas mulle saksa keelt ja matemaatikat. Seega sai austria kool mu esimeseks kooliks. Hiljem õppisin Saksamaal Geislingenis eesti koolis, Göteborgis rootsi koolis ja Montrealis kanada koolis. Iga kord pidin uuest võõrast keelest aru saama, seda rääkima ja kirjutama.
Kuna sõjaajal puudusid mänguasjad ja lasteraamatud, siis jutustas vanaisa mulle Jules Verne'i, Oscar Wilde'i, H. G. Wellsi ja teiste autorite loomingust huvitavaid lugusid, milles olin mina ja hiljem mu õde Anne peategelane. Ta rääkis ka Eesti iseseisvuse sünnist ja meie Vabadussõjast. Eriti on mul meeles tema vaigistav jutt peaaegu igal õhtul, kui me end Saksamaal pommikeldrites varjasime, samal ajal kui ameeriklased ning inglased purustasid vanu Euroopa kultuurlinnu ja tapsid lapsi, naisi ja vanainimesi.
1946. aastal paluti vanaisal asuda Geislingeni, et ta hakkaks Eesti Rahvuskomitee esimeheks. Millegipärast ameeriklased lubasid vanaemal ja vanaisal Geislingeni asuda, aga minu vanemad luba ei saanud. Mina sain loa minna vanaema ja vanaisaga kaasa ja ma läksingi, sest UNRRA toit oli võrreldes Austrias saadavale palju parem ja tervislikum, koosnedes Ameerika sõjaväenormist.

Geislingenis läksin eesti kooli. Jälle õpetas mind vanaema, sest eesti kool oli palju nõudlikum kui austria kool. Geislingenis viibimine oli üks toredamaid aegu mu elus. Vanaisa viis mind jälle eesti teatrisse. Laagris oli palju Estonia teatri näitlejaid, nii et sai etendada uusi ja vanu lavastusi suures teatrimajas. Mul on meeles laulukooride esinemised, kontserdid mängu ja tantsuga, pidulikud aktused, kus vanaisa ja teised pidasid meeles Eesti minevikku ja aupäevi. Kindlasti oli see aeg üks rikkamaid eesti kultuurielus. Väga palju sellest, mida võõra okupatsiooni aegadel tuli tagasi hoida, leidis nüüd avaldamist kiitvale ja tänulikule publikule. Rahvas unustas paha ja pühitses oma pääsemist punaterrorist.

Meie elamine oli kitsas. UNRRA andis igale perekonnale ühe magamistoa, aga kööki ja vannituba tuli jagada teistega. Sellest hoolimata saime kõik laagris haruldaselt kenasti läbi. Eesti kinos näidati vanu ameerika filme ja mina käisin neid iga nädal vaatamas. 1948. aastal lahkusime Geislingenist Rootsi, et lahutatud pere saaks jälle koos olla ja et isa leiaks tööd ja saaks raha teenida. (järgneb)

Loe edasi