Tõotatud maa ja kadunud paradiis

Elin Toona Gottschalk: Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust. Kirjastus Varrak, 2017. 456 lk.
Tõotatud maad on palju otsitud ja harva leitud. Tõotatud maa asukoht sõltub vähem tõotajast, kui sellest, kui veendunult keegi seda tõotust usub. Elu on näidanud, et kindlaimgi usk võib petta. Ka paradiise on palju kaotatud ja mõnikord jahmunult avastatud, et nad pole iial kadunud olnudki.

Seitsmeaastase tüdrukukese paradiis on imepisike, kuid mahutab palju. Mida väetim inimlaps, seda avaram on ta mõttemaailm, seda lennukam ta fantaasia, seda vankumatum ta usk. Õnneks ei taju autor liiga selgelt oma paradiisi kaotust ega vaja selle aseaineks tõotatud maad. Ta lihtsalt läheb, sest nii käsib vali mehehääl, mis võiks kuuluda Jumalale, kui ta ei räägiks nii tugeva aktsendiga saksa keelt.

Julm ja hoolimatu sõda saadab tillukese tüdruku pagulusse. Ta jääb pagulaseks ka suuremaks sirgudes, kui sõja lõppedes saabub küsitava väärtusega rahu. Temast saab välismaalane, vahel kuradiga, vahel ilma, kuid igal pool kindlalt välismaalane: Saksamaal, Inglismaal ja lõpuks ka Eestis. Vaid Ameerika moodustab erandi, selles suures sulatuspotis pole keegi välismaalane ja mingil määral on nad seda kõik.

Autori pagulaspõlve mitmes faasis on tal olnud kolm olulist tuge. Esikohal seisab vanaema ehk Mämmä, kelle sisemise valguse peegeldus kumab ikka veel, ka läbi igaviku väravate. Mämmä ammutas oma elujõu pühakirjast ja kadunud abikaasa Ernst Enno ehk „armsa Ärni“ luuleridadest. Autor on alati olnud Mämmä laps. Teine kaitseingel oli „onku Paul“, sama luuletaja võõrleegionärist vend ja suguvõsa must lammas. Onku oli pudeliga abielus, kuid teadis teed tüdrukutirtsu südamesse ja oskas tema eest hoolitseda. Kolmandaks oli ema, kellega nad teineteisest varakult võõrdusid, kuni autori täisea künnisel end lahutamatuiks sõbratarideks tülitsesid.