Ka edasi ei olnud noore Arvedi elu kerge. Teistkordne põgenemine Soome ja edasi Rootsi, veel edasi Inglismaale, kus tuli veeta kuus kuud interneeritute laagris. Hiljem tuli töötada mitu aastat paljudel juhutöödel. Alles 1953. a leidis ta Inglismaal võimaluse õppida trükkaliks. 31-aastane, abielus, kaksikute isa, võttis ta perega ette pagulastee Inglismaalt Kanadasse. Arved Viirlaid töötas 35 aastat Toronto trükikojas Atwell Fleming Printing Co. ja suundus sealt väljateenitud pensionile 1989.
Tuntud ja tundmatu Viirlaid
Vähetuntumad on Viirlaiu luuleteosed. Eredaimaks on peetud kindlasti tema debüütkogu „Hulkuri evangeelium” (1948), mida ta nimetas ise „pagulase usutunnistuseks”. Intiimlüürika kogu ,,Üks suveõhtune naeratus” (1949) on kirjutatud luulelisena täis helget pühapäeva meeleolu.
Viirlaiu hilisluule parema osa moodustab poeemi-ilmeline eepilist stiili looming. S. Kiin tõdes oma ettekandes, et Viirlaiu luule vääriks Eestis kogutud luuletustena ühes köites väljaandmist, et tema luule saaks järgnevatele põlvkondadele tervikuna kättesaadavaks.
A. Viirlaiu loomingu keskpunktiks on romaanid. Eriti märkimisväärne on kaheosaline metsavennaromaan ,,Ristideta hauad” (1952), mis on Eestis ilmunud pärast taasiseseisvumist koguni kolmel korral. Viimati 2015. a. ilmunud teoses on Mart Laar oma järelsõnas nimetanud romaani ,,kõigi aegade kõige mõjukamaks kirjandusteoseks nii kodu- kui ka välismaal”. Legendaarne ,,Ristideta hauad” on tõlgitud soome, läti, leedu, rootsi, inglise, prantsuse, hispaania, hiina, vene keelde. See teos, aga ka kõik teised Viirlaiu metsavenna-romaanid olid Nõukogude okupatsiooni ajal kõige keelatumad ilukirjanduslikud teosed.
Viirlaiu kõige autobiograafilisemaks romaaniks on ,,Põhjatähe pojad” (2009), mis kujutab realistlikult soomepoiste üle lahe põgenemist, sõdurikoolitust Soome sõjaväes ning lahinguid Jätkusõjas. Kõigis romaanides on tunda kirjanik Viirlaiu elavat huvi inimsaatuste keerdkäikude vastu.
Viirlaid on kirjutanud ka novelle, mida on välja antud nii Lundis Rootsis kui ka Tartus Eestis pärast taasiseseisvumist. Eesti lugejale on seetõttu Viirlaiu novellid kättesaadavamad ja tuttavamad kui tema luule ja mitmed romaanid. Viirlaiu teostes on läbiv mõte: ,,Vabaduse eest peab võitlema ja isegi kui kaotatakse, on see ikkagi õigem ja õiglasem, eetilisem kui vastupanuta alistumine.” (S. Kiin)
Viirlaiu autasudest
Viirlaidu on neljal korral pärjatud Henrik Visnapuu fondi kirjandusauhinnaga (1954, 1978, 1981, 1992), mida annab välja Kanadas asuv fond. Viirlaid on saanud ühe kirjandusauhinna Eestist, nimelt Virumaa rahva kirjanduspreemia romaani ,,Märgitud” eest. Eesti lugejail puudub tänaseni tegelikult normaalne juurdepääs kogu Arved Viirlaiu mitmetahulisele loomingule, sest tema teoste ümber hõljub ikka veel keelatuse vari.
1997. aastal määras president Lennart Meri Arved Viirlaiule Riigivapi III klassi teenetemärgi, kuid Viirlaid keeldus seda riiklikku tunnustust vastu võtmast. Perekonna loal avaldati kirjaniku vastukiri koos pärispõhjusega – rahulolematus EV toonase juhtkonnaga. ,,Selle pretsedenditu keeldumisega pani Arved Viirlaid taas maha elu lõpuni kompromissitult võitleva sõdurimärgi.” (S. Kiin)
Heal meelel võttis kirjamees vastu talle 1983. a omistatud Eestlaste Kesknõukogu Kanadas tunnustusmärgi ja 2008. a. EKN kuldteenetemärgi.
Kirjaniku eripärast
Ettekandes tõi S. Kiin esile väga olulise joone kirjaniku loomingus. ,,Peaaegu kõigis Viirlaiu teostes on keskpunktis eesti sõdur, nii et autor on praktiliselt loonud omaenda sõja- ja vastupanukirjanduse žanri. Alles hilisemates teostes leidis ta teisigi teemasid, nagu näiteks Kanada eesti pagulaskonnna spetsiifiliste probleemide käsitlemine.” Lõpetuseks luges S. Kiin ette Mart Laari tervituse, mis algas ja lõppes sõnadega: ,,Arved Viirlaid on maailmasõjajärgse Eesti üks tõlgitumaid kirjanikke. Arved Viirlaid oli suur kirjanik.”
Esinejad Viirlaiu mälestuseks
Kirjaniku loomingut luules ja proosas esitasid köitvalt Eerik Purje, Ellen Valter, Reet Marten-Sehr ja Vincent Teetsov. Kaks laulu Viirlaiu sõnadele laulis ja saatis kitarril tundeliselt Andres Raudsepp, klaveril Charles Kipper. Mälestusõhtul meenutas kirjameest Edgar Marten, kel olid ühised saatused ja läbielamised pagulasteel. EV aupeakonsul Torontos Laas Leivat viis oma meenutused Balti Õhtute algusaastatesse 1970ndatel, mil ta tutvus kirjanikuga isiklikult. Aino Müllerbeck jutustas põgenemisloost, kus tema isa oli samas kalapaadis noore Arvediga.
Õhtu kulmineerus kirjaniku poja Ants Viirlaiu tänusõnadega oma perekonna poolt: oli väga hea tunne nii soojade ettekannete ja muusika eest. Poeg meenutas oma isa naeratavat nägu ja positiivsust. Tema vanemad Arved ja Hilja andsid lastele elualuseks optimistliku ellusuhtumise.
Kirjanik Arved Viirlaid lahkus igavikku 21. juunil 2015 Mount Forestis (Ont) Kanadas. Arvedi valitud nimi oma majale – Hundikuru –, kus ta elas lõpuaastad, iseloomustas ehedalt kirjaniku ühendust loodusega ja tema õnnelikku ellusuhtumist.
Pr. Hilja Viirlaid, kes ei saanud ise meenutusõhtul osaleda, saatis lilled esinejatele. VEMU poolt tänas P. Noorhani kõiki esinejaid omapoolse lillekimbuga, kutsudes ühisele fotole esinejaid ja kohalviibinud perekonnaliikmeid.
Las jääda kajama Arved Viirlaiu kreedo S. Kiini ettekandes lahtiseletuna: ,,Vahendada ja kujutada inimesi kõige raskemates ajaloolistes keeristes ja võitlustes, aga ikkagi eeskätt inimestena, mitte ebamaiste, ebarealistlike ühemõõtmeliste kangelastena.”
Eda Oja
