Lugupeetud Ambassador Margus Rava, and dear Honorary Consul Laas Leivat, honoured guests.
As President of Eesti Maja, I would like to first thank Estonian Arts Centre, and Ellen Valter, for pulling together this celebration and an incredible musical lineup to make this LÄÄST BLÄÄST a night to remember.
How fantastic to see so many people gathered here tonight. Whether you’ve walked up the block or driven and flown across the continent, up from the States or from overseas, welcome – and thank you for celebrating together what the Toronto Estonian House has meant to all of us.
I’d like to echo Raivo’s words of appreciation for the founders and for everyone who has left their imprint on Eesti Maja over the years – well known, or under the radar.
I’d also like to say a few words about a journey that began a decade ago with a recognition of the risk to Eesti Maja of its inadequate and deteriorating state, physically and financially. It is a problem so familiar to Estonian communities worldwide. Uniquely, the Toronto Estonian House today stands on the verge not of disappearing, but of transforming itself into something new and incredible in the form of KESKUS International Estonian Centre at Bloor and Spadina, six subway stops away.
As we celebrate the special memories that Eesti Maja has given us, we also look in anticipation to the future memories that its successor will bestow on untold generations to come. Just as with Eesti Maja in the 1950s, getting to KESKUS is proving to be a winding road with curves and speedbumps along the way, but also a tremendous journey. It is a generational moment where truly so many are stepping up to leave a lasting legacy.
I’d like to draw attention to a couple of organizations that deserve to be specially recognized at this juncture. Estonian Credit Union, now Northern Birch, is Eesti Maja’s anchor tenant: its business has brought a stable income for decades not least through the pandemic and has kept a constant energy in the house; they extended a line of credit to help us stay afloat, installed an elevator, and sometimes shared staff to help out when needed. Estonian Foundation of Canada (Sihtkapital) may be behind the scenes, but they provided a fundamental life force over decades, funding so many of the activities and events that have animated these halls. The firm commitment of the credit union, Sihtkapital and Tartu College to KESKUS is foundational; there simply would be no project without them. Indeed these three community organizations came together with Eesti Maja to create this project, each contributing funds and personal energy of their leadership and each has supported tonight’s event. KESKUS is running on its own steam and the project is in construction, thanks to these partners.
But tonight is about Eesti Maja. From tenants like Heinsoo Insurance, the Honourary Consulate and others throughout the years, everyone who has worked here, everyone who has celebrated or commemorated life events, through to the so many community groups for the young and the not-so-young that have all breathed life into it: tonight is a night for all of us to honour this special place.
Tänasel õhtul oleme koos Toronto Eesti Majas viimast korda.
Selles majas on tehtud palju tööd ja nähtud palju vaeva, nagugi Tõde ja Õiguses talu, mis Andresele hakkab kehastama tema tahtejõudu, visadust ja vastupidavust, olgugi et see kehastus ei ole kunagi ühtemoodi mõistetav, kuna see iga üksikisiku kogemuste taustal seondub kindla aja, koha ja teekäiguga. Kas ei ole see võrk, mis seob kokku mõisted nagu kodu, väärtused, mälu ja pärand, üks isiklikumaid ja kallimaid asju.
Kuigi läbi aegade muutub meie väärtuste kehastus, jääb elama teatud vaim, mis lubab ka ära tunda ammustes kirjandustegelastes tuttavaid nägusid, ehkki meid ümbritsev maailm toob järjest uusi ja võõraid väljakutseid. See vaim – meie esivanemate vaim – on sama mis juhtis meie vanemaid ja vanavanemaid, kes uuele mandrile sattudes asutasid igale poole väikesed Eestid. Selle vaimu hinge keskel on eestlase kõige kallim pärand: loov energia ja hakkaja vaist.
Ei oleks maarahvas kuidagi ette kujutanud vabariiki, ega karjapoiss-kuningas osanud ette näha e-Eestit. Meie ka ei ole ju päris võimelised ette kujutama oma kogukonna ja rahva tulevasi saavutusi. Kui me aga võtame omaks eelkäijate jõu, ja kui me suuname seda jõudu ühiselt, siis me panustame meie järgmistesse põlvkondadesse, et nad oma nägemuse kohaselt kirjutaksid uusi peatükke meie ühisloos.
Meil seisab ees palju tähtsaid võimalusi.
Et järjest rohkem avada aknaid kaasaegse Eesti poole, et igaüks, kes seda tahaks – ületades mistahes keele, tausta või muud raskused – võiks avastada selle, mis teda isiklikult kõnetab, mis süütab leegi; seda eestlust, mis on temale armas.
Et me näeksime meie ühiskultuuri mitte ainult järjekordsete kaitsejoontena, mis vajavad iga hinna eest hoidmist, vaid vahepeal ka ühispeenrana, mis mulda istutame küll midagi ilusat ja tuttavat, küll midagi ilusat ja uut.
Ning et me näitaksime kaasmaalastele, et ka kaugel Eestist, ka kolmandas ja neljandas põlves ja edasi, tehakse eestluse nimel vägevaid asju, mille üle iga eestlane võib uhkust tunda.
Eesti Maja vanu pilte vaadates kõige enam paistavad silma näod: kangelaste näod. Mehed ja naised, kes andsid endast tohutult palju, et pärandada meile meie esivanemate väge. Tõsi, inimene kaob, ruumid kaovad, teod ja jutud kaovad, kaovad ka mälestused, aga kangelaslik vaim ei kao: see muudab vormi, kuju, ilmet, aga ei kao.
Jäägu see siis meie igaühe ülesandeks kanda siit majast meiega kaasa nende meeste ja naiste vägi ja jõud, et see meid edaspidi toetaks ja vaimustaks.
Toronto Eesti Maja, mis on olnud okupatsiooniajal sümbol meie vankumatust usust vabadusse ja meie rahva püsimisse, üks killuke kodumaast aastatel kui seda kodumaad maailma kaardid ei näidanud; koht, kus on meile õpetatud emakeeleoskust ja isamaa armastust; maja, mis on avanud oma uksed kaasmaalastele kohalikest kui ka kaugetest kantidest, kus oleme kohanud meie parimaid sõpru, semusid ja kaaslaseid, koos naernud ja nutnud, mänginud, ringi jooksnud, pidanud pühi, peiesid ja pidusid; maja, mis ka oma raskuste ja probleemide kiuste, oma kummaliste sisekäikude ja teadmatute saladustega, on nii palju aastaid kandnud nime „kodu“.
Armas Eesti Maja, me südamest täname Sind. Sa oled teeninud meid ustavalt ka oma viimaste aastateni, oled olnud meile igatepidi uhke ja väärikas.
Kallid täna õhtused lauljad, mängijad ja koosviibijad: laulgem tervest südamest, mängigem täie jõuga ja tantsigem kuni kontsad kulunud.
Ma tänan.