Luulekogu „The Scent of Your Shadow” pärjati 2010. a Poetry Book Society Recommended Translationi auhinnaga. Kristiina Ehin on on üks enim tõlgitud kaasaegseid eesti kirjanikke. Tema loomingut on avaldatud inglise, saksa, rootsi, vene, soome, läti, leedu, udmurdi, komi, sloveenia, slovaki, poola, norra, iiri, walesi kõmri, ungari, makedoonia ja islandi keeles. 2008. aastal sai Kristiina Ehin Eesti Vabariigi presidendi noore kultuuritegelase preemia ja 2010. a Eesti kultuurkapitali stipendiumi „Ela ja sära”.
Kristiina on pärit Raplast, kirjanike perest. Ta on unistanud paleontoloogi ja jahimehe ametist, aga õppis Tartu Ülikoolis kirjandust ja folkloristikat. Ta on tegelenud tantsu, muusika, tai chi, kung fu ja puutööga. Elab perega Viljandis. Torontosse tuleb ta koos muusikust abikaasa Silver Sepaga, et esitada siin oma loomingut ja osaleda sümpoosiumil „Väikesed kultuurid suures maailmas”. Kristiina ja Silveri ühisesinemised on lummanud publikut nii Eestis kui raja taga. Nüüd avaneb torontolastel võimalus sellest lummusest osa saada.
Järgnev intervjuu Kristiina Ehiniga sai tehtud augustis 2013. Huvilised leievad lisateavet tema kohta kodulehelt: http://lehtpere.blogspot.ca/
Oled kirjutanud luulet ja proosat. Nüüd ka mälestusi. Mis on kirjandus? Mida kirjutamine Sinu jaoks tähendab?
Sõnadega enda väljendamine on minu jaoks olnud väljakutsuv. Mulle on lapsepõlvest peale meeldinud õigeid sõnu otsida, nüansse ja peensusi tabada, püüda sõnastada sõnastamatut. Samas olen hakanud just aru saama, et kirjanduses on olulisem sõnastatust see, mida sõnastamata jätta.
Oled alles 36-aastane, aga juba on ilmunud Su mälestused. „Paleontoloogi päevaraamat” on väga haarav lugemine Su nõukogudeaja lõppu jäänud lapsepõlvest. Järelikult Sa ei arva, et oled mälestuste kirjutamiseks liiga noor? Miks kirjutasid selle raamatu?
Ma ise seda raamatut päris mälestusteraamatuks ei nimetaks, kuid kindlasti on seal mõningaid mälestusraamatule iseloomulikke jooni. Mind on huvitanud ajastute totaalne vaheldumine minu elus. Kohad ja inimesedki on samad, aga kõik asjad ja ka mõtteviis on äkki täielikult vahetunud. Tundub, nagu oleksin elanud mitu elu. Olen kuulnud, et see tunne on paljudel mu põlvkonnakaaslastel. Palju nõukogudeaja absurdi on ikka veel välja rääkimata, naermata ja nutmata… uus ajastu tegi elu nii kiireks, et meil polnud aega järele mõelda. Olin tulihingeline teismeline vabadusvõitleja, minu suureks kasvamine jäi pöörasesse perioodi, kus kõik muutus nii minus endas kui ka minust väljaspool. Tagantjärele on vajalik pisut korrastustööd teha. Armastasin kirglikult paleontoloogiat, tegin kõikvõimalikke spekulatsioone ja pidasin päevaraamatut, tagantjärele tundub see nagu asendustegevus, et leevendada pidetu ja juurtetu alevilapse ängi ja identiteedikriisi.
Oled leidnud endale truu tõlkija Ilmar Lehtpere näol, kes on inglise keelde tõlkinud seitse sinu luulekogu ja kolm proosateost. Valikkogu, „1001 Winters – 1001 talve”, ilmus USAs käesoleval aastal samuti luule ja proosa ühiskogu „In a Single Breath”. Seoses sellega seisab Sul sügisel ees pikem Põhja-Ameerika turnee.
Ees seisab kümmekond esinemist erinevates USA kultuuriasutustes. Loen luuletusi ja jutte, mis on minu jaoks hetkel olulised. Ilmar Lehtpere on tõlkinud peaaegu kogu minu loomingu inglise keelde ja enamus sellest on Inglismaal, Iirimaal ja USAs ilmunud. Mind saadab minu abikaasa Silver Sepp omatehtud fantaasiapillidel.
Oled pärit luuletajate ja tõlkijate perest. Nii Su isa Andres Ehin kui ema Ly Seppel-Ehin on luuletajad ja tõlkijad. Usun, et Toronto lugejad tahaksid teada, kui suur osa oli vanematel Sinu kirjanikuks saamisel.
Isa ja ema töö mõjus mulle väiksena päris hirmutavalt. Niimoodi kohapeal istuda, mõelda ja kirjutada… Mõtlesin, et kirjanikuks ei hakka ma eluilmaski. Kuid tulid ajad, kus hakkasin teisiti mõtlema. Ema on ja isa oli mulle hea sõber ja kolleeg. Nende mõlema loomingust ja ellusuhtumisest olen palju õppinud. Imetlen isa luule lennukust, jõudu, fantaasiarohkust. Hindan ema kirjatööde sügavust, tõsidust, puhtust.
Oled hariduselt folklorist, Su magistritöö teemaks oli „Eesti vanema ja uuema rahvalaulu tõlgendusvõimalusi naisuurimuslikust aspektist”. Miks selline teema?
Eesti rahvalaul on olnud väga naisekeskne. Samas Eesti ajalugu on kirjutatud ikka tugevamat sugupoolt silmas pidades. Sain äkki aru, et minu teadmised esiemadest olid üsna puudulikud ja kuidagi nagu mahavaikitud. Hakkasin koguma perepärimust ja tänu ema 60ndatel aastatel tehtud märkmetele sain päris huvitavat materjali, isegi katkuaegset pärimust sellest, mida usuti, kuidas oma peret kaitsti. Kirjutasin sellest oma proseminari töö. Sealt viis tee edasi regilaulu juurde. Mulle avanes maailm, mis oli rikas, jõuline, ilma sentimentaalsuseta, tihti elu ja surma peale otsuseid tegev, süvamütoloogiline ja religioosne. Naise roll selles maailmas oli väga vastuoluline. Ilmselt ongi regilaulu ladestunud palju erinevaid aegu ja ellusuhtumisi. Kohati on see oma sugupoolt ülistav ja naiste väge eksponeeriv. Samas on see äärmuseni allaheitlik ja end meestest madalamaks asetav. Minu meelest oli see vastuolu nii põnev, et kirjutasin sellest kõigepealt bakalaureuse- ja hiljem ka magistritöö.
Tuled septembris Torontosse koos muusikust abikaasa Silver Sepaga. Millega Silver tegeleb? Muusika Sinu elus?
Silver on just välja andnud oma esimese sooloplaadi, mis suve lõpuks on jõudnud ka eesti muusikaedetabelitesse. Tema muusika on läbinisti isetehtud. Ta teeb ise pille ja selles mõttes on ta üks unistaja, taaskasutaja ja fantasöör. Kes muu võiks tulla mõttele, et nõukaaegsetest sauna pesukaussidest ja jalgratta esirattast saab teha legendaarsed pillid, millega ta muuseas on andnud Eestis sadu kontserte ja Inglismaalgi poolsada. Tema uusim leiutis on naelapill, mille võtab ka Kanadasse ja USAsse kaasa. Eks ta kontserdil räägib, millest see tehtud on.
Silver on viinud mind muusikale lähemale. Viljandis hakkasin ka mina pilli harjutama. Mulle tundub, et selles linnas oskab igaüks mingit pilli mängida. Ja ennäe – minugi käed suutsid varsti lõõtsmooniku meloodia ja bassi kokku viia, kõrv hakkas kuulma ja sõrmed üha kiiremini liikuma. Minusugusele võhikule, kes varem ühtki pilli polnud mänginud, oli see uhke tunne.
Olen oma luule muusikalisteks saatjateks kutsunud inimesi, kes oskavad regilaulu. Ka Silveriga laulame mõne regilaulu.
Kuidas tunned ennast tänases Eestis? Mis on Eesti telg?
Ma tunnen ennast suviti hästi, kuid pimedal ajal pisut nukrameelselt. Praegugi on pisut hirmus mõelda, et varsti läheb nii lõputult pimedaks. Kuid see, mis ka pimedal ja külmal ajal soojendab ja valgust annab, on ikkagi inimeste lähedus, sõbrad ja sugulased. Ehk siis kogukonnatunne.
Sina ja väliseestlus?
Käisime 1989. aastal perega Rootsis, kus ema ja isa tutvusid Ilmar Laabani, Kalju Lepiku, Helga ja Enn Nõuga. Lapsena jätsid need väliseesti kirjanikud mulle väga sügava mulje. Ja lugesin minagi hiljem jõuluvanale Kalju Lepiku legendaarset luuletust, kuidas mul on karvased sääred ja karvane rind ja kogu küla peab ahviks mind… aga mu süda on vaba, vaba kui lind, siiski linnuks ei pea keegi mind.
Eestil läks väga hästi, et meil säilis paguluses nii tugev Eesti kultuuritraditsioon. See andis kodueestlastele jõudu ja vabadust juurde.
Septembri lõpus toimub Tartu College'is VEMU/Estonian Studies Centre korraldusel sümpoosium „Väikesed kultuurid suures maailmas”. See on üks VEMU kultuuripärandi aasta tähtüritusi. Oled meie kutsutud esineja ja pärandiaasta saadik. Mida see roll on endaga kaasa toonud? Milline on nn väikeste kultuuride koht ja võimalus tänases maailmas?
Pärandiaasta on Eestis olnud edukas. See on rõhutanud meie tugevaid juuri ja õpetanud ehk natuke rohkem nendest lugu pidama. See kui palju me globaliseerume, on lõppude lõpuks eelkõige meie endi teha. Mul oleks hea meel, kui peavoolu Eesti muutuks eneseteadlikumaks ja valivamaks. Võõrmõjude sisselaskmine oma keelde ja kultuuri peab olema igakord läbikaalutud otsus.
Kristiina Ehinit küsitles Piret Noorhani
Kristiina Ehinit võib näha esinemas VEMU/Estonian Studies Centre'i hooaja avaüritustel Tartu College'is 20. ja 21. septembril.
Reedel, 20 septembril esineb ta ettekandega „How to Explain My Language to You” – My Poetry in the Wider World” ingliskeelsel sümpoosiumil „Small Cultures in a Big World / Väikesed kultuurid suures maailmas”. Sümpoosium algab kell 11.00. Sama päeva õhtul kell 7 astub ta koos Silver Sepaga üles eesti- ja ingliskeelses luule- ja muusikakavas „Iga hetk on kaev”.
Laupäeval, 21. septembril kl 3 pl avatakse Tartu College'is Eesti Kirjandusmuuseumi fotograafi Alar Madissoni fotonäitus „Pooltund kirjanikuga. III”. Sel puhul peab dr. V. Sootsi mälestusloengu dr. Sirje Olesk Eesti Kirjandusmuuseumist. Loengu teemaks on „Eesti kirjanduse traditsioonid ja kaasaeg”. Järgneb Kristiina Ehini ja Silver Sepa loeng-töötuba „Eesti regilaul ja rahvatants minevikust tänapäeva”. Laupäevased üritused on eesti keeles.
