Kogudus sai alguse, kui Torontosse jõudis meie kaasmaalasi pärast 1944. a suurpõgenemist ja eestlaskonna kasvades oli vaja ka omakeelset hingehoidu ning tekkis vajadus emakeelsete kiriklike toimingute läbiviimiseks.
Toronto Peetri koguduse kodulehelt saame lugeda, et koguduse asutamiskoosolek peeti 70 inimese osavõtul 3. augustil 1948 St. Johni luteriusukirikus, millest sai koguduse esimene kodu. Ajutises juhatuses valiti esimeheks Jüri Reial, abiesimeheks John Roos ja sekretäriks Otto Annus. Esimese teenistuse pidas õp. Rudolf Kiviranna 29. augustil 1948, kuu aega hiljem 3. oktoobril teenis õp. Oskar Puhm, kellest sai ka koguduse hingekarjane.
Koguduse liikmete hulga kasvades jäi senine kodu väikseks, hakati otsima võimalusi oma kodu soetamiseks. 20. märtsil 1955 asetati pidulik nurgakivi praeguse kirikuhoone asukohale 817 Mt Pleasant Rd, kus peeti ka koguduse 76. aastapäeva teenistus.
Teenistus algas kauni algusmuusikaga, mida esitas orelil meisterlikult Erik Kreem. Esimese ühislauluna kõlas kirikulistelt ,,Sa õige koha ehitaja“ (KPLR 251).
Fotogalerii
Fotod: Paul Kiilaspea
Jutluses tõi praktikant-õpetaja esile andestamise oskuse ja vajaduse ning soovi panustada koostööle, et koguduse elu ja tegevus saaksid pikalt jätkuda. Kõige edasiviimiseks on vaja koguduseliikmete panust nii nõu-jõu ja käed külge abiga kui majanduslikult.
Teenistusel lugesid pühakirja Kay Tüll ja Väino Keelmann. Armulauatoimingud viisid läbi õp Ando Kass ja Karl Paju.
Muusikalises osas esines Torontos külasviibinud Lähte naiskoor, dirigendiks Mall Türk. Koori esituses kõlasid ,,Mu süda, ärka üles“ (C. Kreek), ,,Mo mano tulge, latse“ (K. Becker), ,,Esä taivan“ (M. Amor, s. A. Adson), ,,Üksainus maa“ (V. Tormis, s. J. Kaplinski) ja ,,Nüüd ma tean“ (T. Aints, s. J. Kross). Eestpalves ja Eestile mõeldes kõlas koori ja kirikuliste ühine soov muusikaliselt: ,,Hoia, Jumal, Eestit!“ (J. Aavik, s. A. Raudkepp).
Teenistuse lõpul tänasid Väino Einola ja Anne Liis Keelmann kaugelt tulnud külalisi lilleõitega ja ühislauluna kõlas ,,Õnn sellele elumajale“ (KLPR 252). Pärast jumalateenistust oli kirikulistel hea võimalus ajada juttu omavahel ja saada lähemalt tuttavaks külla tulnud naiskoori liikmetega. Kiriku all-saalis pakuti kerget lõunat ja esines veel Lähte naiskoor, saates end omavalmistatud kanneldel.
