Aktusekõne pidas Toronto Ülikooli Elmar Tampõllu nimelise Eesti Õppetooli juhataja prof Jüri Kivimäe. Kõneteemaks oli „Üliõpilase kiidukõne Tartu linnale anno 1637: akadeemia ja tema keeled”. Kõneleja selgitas kõigepealt, et 1. detsember 1919 on kuupäev, mis tähistab eestikeelse ülikooli avamist. Õppeasutus kui selline oli küll juba 380 aastat vana, kuid kandis nimetust Academia Gustaviana ja oli ladinakeelne.
Tartut ülistanud tudeng oli rootsi soost Johannes Claudius Risingh. Kõne oli ladinakeelne, eesti keelde tõlkis selle alles 1995. aastal noor latinist Marju Lepajõe. Kõneleja võrdles Tartut muistsete ajalooliste linnadega Trooja, Jeruusalemm, Samaaria ja Kartaago, mis sõdade tõttu muutusid suurteks tühermaadeks. Moskoviidid tegid Tartu enam kui ühel korral maatasa, kuid ei suutnud seda täielikult hävitada. Ta ülistas linna arhitektuuri, klimaatilisi olusid, viljakat maapinda, sotsiaalset ühiskonda ja poliitilist seisundit. Lõpetas pateetilise pöördumisega linna kodanike poole, manitsedes neid kuulekusele kuningas Gustav Adolfile ja Jumalale.
Tartut, millest rootslasest tudeng sellise hardumusega kõneles, ei ole enam. Põhjasõja käigus hävitati ta veelkordselt, nagu jutustab Puhja köster Käsu Hans oma kuulsas nutulaulus.
Oma ettekande lõpuosas suunas kõneleja pilgu tänapäeva, soovitades järele mõelda, kas tänane Eesti Vabariik oleks tulnud tagasi maailma poliitilisele kaardile, kui poleks olnud Tartu Riiklikku Ülikooli. Isegi Nõukogude Liidus tegutses see edasi eestikeelsena. Moodne Tartu Ülikool aga triivib moodsas maailmas üha enam ingliskeelseks. Milliseks kujuneb see õppeasutus, kui on tulemas pööre inglise keele suunas, ja milliseks kujuneb meie emakeele saatus akadeemias, on tuleviku küsimus.
Muusikalisi vahepalu pakkusid noored muusikud Riho ja Anna, meile varasemaist üritusist hästi tuntud. Nende programm oli uudne ja vaheldusrohke, laule saadeti nii klaveril kui kitarril ja mõlemad tutvustasid endid ka heliloojatena. Andestatagu siinkirjutajale kulunud väljend värske tuule puhangust. On olukordi, kus see sunnib end peale.
Mälestusi Tartu Ülikoolist heietas Mai Kreem (korp! Amicitia), kes alustas õpinguid kehalise kasvatuse alal sõja ajal, kuid pidi need katkestama, kuna tudengitelt nõuti aastast teenimist Saksa Riigitööteenistuses. Kuna sealt naastes polnud enam võimalik samal alal edasi minna, registreeris ta end haiglaõdede kursusele. Tema elujärg kujunes selliseks, et jõudis astuda nelja ülikooli – Tartu, Breslau, Erlangen, Toronto – kuid õpingud jäid lõpetamata, sest perekonnaelu segas vahele.
Lühidalt võtsid sõna kolm vahetusüliõpilast ja stipendiaati Marika Mayfield, Rudolf-Harri Oberg ja Jürgen Kaevats. Rääkisid oma õpingulisist valikuist ning avaldasid tänu siinsetele stipendiumi andjaile ning Tartu College'ile eluaseme võimaldamise eest.
Lõppsõna ütles Peeter Einola (korp! Rotalia), kes ühtlasi on Tartu Ülikooli Sihtasutuse konsul Kanadas. Ta edastas sihtasutuse tervitused ning tõstis esile mitmeid toetajaid Kanadast ning Tartu College'i panust vahetusüliõpilaste abistamisel. Tänas kõiki esinejaid eesotsas aktuse korraldajate Olev Trässi ning Jüri Kivimäega. Aktus lõpetati Eesti Vabariigi hümniga.
Eerik Purje
