Kõneleja meenutas kunagi aastate eest loetud raamatut või artiklit, millest jäi meelde lause: 23. juulil marssis võidukas Eesti armee Võnnusse sisse. See kuiv ajalooline konstateering sai hiljutisel üle lugemisel uue tähenduse ja kõlas nagu muinasjutt või kirjeldamatult ilus muusika. See päev oli kahtlemata üks Eesti ajaloo ilusamaid hetki.
Kui nüüd küsida, kas 1944. a. sügisel Sinimägedes kommunistlikku türanniat peatada üritanud mehed lõpuks kaotasid või võitsid, siis võib vastata, et võitsid, ainult et võit saabus 50 aastat hiljem, kui Vene armee Eestist lahkus. Just seda ja ei midagi muud olidki Sinimägede mehed soovinud.
Mis saab edasi? Tahaks loota, et meie rahva kõige paremad ja ilusamad hetked on alles ees. Ei ole õige, pole terve ega normaalne soovida sõda, kuid tuleb lähtuda vanade roomlaste kuldsetest sõnadest „si vis pacem, para bellum” ehk kui tahad rahu, valmistu sõjaks. Eesti armee on taas olemas ja peab teenima paradoksaalset eesmärki: olla olemas selleks, et sind vaja ei oleks. Et sõda ära hoida, peab Eesti armee olema valmis seda sõda ikkagi pidama.
Tookord me võitsime sakslasi. Võit kommunistide üle oli alles saavutamata. Ja ometi tähistame me just Landesveeri äravõitmist oma võidupühana. Saksamaa pole enam Eesti vaenlane ega ohuallikas, vaid üks meie tähtsamaid liitlasi Euroopas. See, mida me 23. juunil tähistame, on tegelikult suureks saamine. Võit Landesveeri üle tähendas seitsmesaja aasta pikkuse alanduse maha pesemist. Teisiti on lugu ühe naaberriigiga, kelle suhtes liigne usaldus ja naiivsus oleks hukatuslik.
Meie kõik peame järele mõtlema, kuidas saaksime kaasa aidata eesti rahva püsimisele. Isamaast võib eemal olla, kuid päriselt ilma isamaata olla ei suuda tegelikult keegi. Mõelgem hästi ja seejärel tegutsegem. Võimalusi on palju nii Eestis kui laias maailmas; nii Tallinnas, Võrus, Torontos kui Sydneys.
Lugupeetud poliitiku ning ajaloolase kõne võeti vastu tugevate ovatsioonidega. Järgnes muusikaline osa, milles esines Lepikute pereansambel – ema Liina tütarde Elena ja Maarikaga. Nad esitasid neli rahvusliku ilmega laulu Liina kitarrisaatel, mida vajadust mööda toetas Elena flööt. Helisevad ning hästi kokku sulavad hääled, vaba ja meeldiv esituslaad, nägusad rahvarõivad – publiku häälekas heakskiit oli juba ette ära teenitud.
Lõpuks näidati Jaak Lõhmuse dokumentaalfilmi „Hurda kutsikad: Eesti Üliõpilaste Selts”, mida eelnevalt tutvustas Lauri Vahtre.
Eerik Purje
