Hetkel on Tallinna teatrite kavas mitmeid lavastusi, mis 20. sajandi ajalugu ja selle õppetunde jälle meelde tuletavad. Draamateatris mängitakse edukalt juba neljandat hooaega Klaus Manni teost „Mefisto“ (lavastaja Kertu Moppel) – lugu sellest, kuidas omakasu ajendab kunstiinimesi loobuma oma põhimõtetest ja tegema koostööd natsidega. Eks kordub sama motiiv ka Estonia teatri muusikalis „Kabaree“ (autor John Kander, lavastanud Anna Karin Hirdwall) – seegi jutustab natside võimuletulekust ja sellest, kuidas inimesed hirmu mõjul oma unistustest loobuvad. Natsi-Saksamaal kontrollis võim vaimu, proovis vaba ja loova mõtlemise oma propagandavankri ette aheldada. Teisitimõtlejate käsi käis kehvasti.
Stalinistlikust totalitaarsest ühiskonnast on Eesti Draamateatri mängukavas lausa kaks näidendit – „Totalitaarne romaan“ (autor Marius Ivaškevičius, lavastaja Hendrik Toompere jr) ja „Eisenstein“ (autor Mihhail Durnenkov, lavastaja Julia Aug). Olles stiililt väga erinevad, on need paljuski sarnased – need on lood sellest, mida teeb totalitaarne režiim (sageli õrnade ja haavatavate) kunsti-inimestega. Nagu „Mefistos“, on ka nendes võetud vaatluse alla petlik illusioon sellest, et võimuga koostööd tehes on võimalik parema elujärje peale jõuda ja „puhtalt pääseda“.
„Totalitaarne romaan“ on justkui kaleidoskoop, seal vaheldub palju eri tasandeid ja loomeinimeste lugusid. Neile kõigile on omane õnnetu lõpp: kirjanik Mihhail Bulgakov loodab saada Stalinilt uhket korterit, kuid ta sureb diktaatori ebasoosingus. Paranoiline Stalin kuulutas teatavasti hulga kunstnikke, kirjanikke ja heliloojaid formalistideks ning kiusas neid taga. Lavastuses on Usbeki NSV rahvakunstnik, Lenini ordeni kavaler Ural Tansõkbajev, kes on oma noorusaja „formalistlikest“ teostest lahti öelnud ja saanud partei tunnustuse, kuid sureb oma töid uuesti nägemata. Juttu tuleb veel Dmitri Šostakovitšist, Vsevolod Meierholdist, Ossip Mandelštamist ja teistest Nõukogude represseeritud kunsti-inimestest. Laval on liiv, mis sümboliseerib kuivanud Araali merd, aga ka totalitaarse ühiskonna kõrbe.
Meie, Lääne inimesed, ei tea just palju sellest, mis toimub praegu Kesk-Aasias. Nagu Eestis, sai ka seal Nõukogude võim läbi, aga diktaatorid pole kuhugi kadunud. „Totalitaarse romaani“ lavastust raamib tadžiki kaasaegse lavastaja Barzu Abdurazzakovi lugu. Tema lavastus „Mankurt“ keelati kodumaal ära. (Mankurdid on inimesed, kes on jõuga sandistatud ning uue valu kartuses teenivad kuulekalt oma isandat. Mankurdi legendi mõtles välja Kõrgõzstani maailmakuulus 20. sajandi kirjanik Tžõngõz Ajtmatov.) Diktaator, nagu ajalugu on korduvalt näidanud, kardab aga igat lavastust, sest need kõik rääkivat ju temast.
Lavastuses on fookuses aga hoopis noored kommunistid, KGB töötajad, kes hoiavad partei käsul Eisensteinil silma peal. Kõigi tegelaste saatus on selles lavastuses sünge, äraandmine ja kollaboratsionism ei päästa hävingust.
Stalini tagakiusamise alla sattus omal ajal ka geniaalne ja innovaatiline filmirežissöör Sergei Eisenstein. Ta nõustus tegema filmi Ivan Julmast, kuid Stalinile lõpptulemus ei meeldinud, film hävitati ja režissöör langes ebasoosingusse. Näeme teatrilaval lugu sellest, kuidas Eisenstein proovinud Stalinit üle kavaldada, näidates Ivan Julma tegelaskujus Stalini enda kurjust ja julmust. Lavastuses on fookuses aga hoopis noored kommunistid, KGB töötajad, kes hoiavad partei käsul Eisensteinil silma peal. Kõigi tegelaste saatus on selles lavastuses sünge, äraandmine ja kollaboratsionism ei päästa hävingust. Lõpuks mõrvab KGB ka oma kaastöölised, nad kaovad jäljetult.
Kirjanik Marius Ivaškevičius on pärit Euroopast, Leedust. Nii „Eisensteini“ lavastaja kui ka autor on tänaseks Venemaalt lahkunud – Julia Aug elab Eestis, Mihhail Durnenkov Soomes. Teame aga, et paljud loomeinimesed teevad Venemaal Putiniga rõõmsalt koostööd, õigustades tema inimsuse-vastaseid kuritegusid. Just niisamuti kui kunagi Stalini omasid.
Pole teada, kuhu ajaloo lained meid lõpuks kannavad, kuid ehk pole veel hilja minevikust õppida. Kui minetame oma inimlikkuse ja müüme oma hinge valede eesmärkide täitmiseks, ei saa sellel ei nüüd ega ka tulevikus olla positiivseid tagajärgi. Demokraatia on õrn ja habras, vajades meie pidevat kaitset. Ajalugu on näidanud, et seda kaotada pole sugugi raske.
