ERSO hooaega tutvustavas bukletis lubati hoopis Helena Tulve klaverikontserdi esiettekannet. Sealt sain teada sedagi, et Mihkel Poll on praegu ERSO juures resideeruv pianist, kelle ülesandeks on esitada eesti heliloojate klaverikontserte. Novembrikuisel ERSO kontserdil Peterburi filharmoonia suures saalis mängis Mihkel Poll Neeme Järvi käe all Artur Lemba klaverikontserti, 5. aprillil kuuleme Polli esituses Eduard Tubina kontsertiinot (dirigeerib Neeme Järvi). Seekordsel kontserdil kõlas Tulve klaverikontserdi asemel Erkki-Sven Tüüri 2006. a loodud klaverikontsert, mis oli niivõrd efektselt ja veenvalt esitatud, et tundus, nagu teos on Pollile mõeldes kirjutatudki. Tegelikult on Poll juba neljas ja alles esimene eesti pianist, kes Tüüri kontserti mängib. Paljude rahvusvaheliste konkursside laureaat Mihkel Poll on äratanud huvi ka rahvusvahelisel muusikaareenil –hiljuti andis ta ülimenuka kontserdi Londoni kuulsas Wigmore Hall'is. Poll on saanud ülistavaid hinnanguid ka eesti heliloojatelt. „Poll on huvitav ja isikupärane muusik ning suurepäraste pianistlike võimetega,” ütleb eesti noorte muusikute iidol Arvo Pärt. Need sõnad on kuldaväärt visiitkaardiks, mis aitavad Pollil muusikalist karjääri teha. Pianismi tase on maailmas väga kõrge ja see, et eesti noored pianistid ilma teevad, on tõesti imetlust väärt.
Ma ei tea, millisest Tüüri muusikateosest on inspireeritud Leonhard Lapini arhitektoon, mis on üleval Lapini juubelinäitusel Soolalaos. Aga see võiks olla ka Tüüri klaverikontsert. Kui Lapini Tüürile pühendatud arhitektoon asetada alusele, mis pöörleks ja seda pikka aega vaadelda, siis tekiks püramiidjas vorm, millest „tungivad välja” kristalsed sirgjooned. Viimased on minu kujutlust mööda klaverikontserdi vahekadentsid, teose üldine dramaturgiline joon on aga püüdlemine üles, püramiidi tippu. Musikaalne Lapin on oma arhitektooni „kinni püüdnud” Tüüri teose muusikalise idee. Lähtudes teoreetik Kerri Kotta ühest loengust võiks aga öelda, et Tüüri teos on tonaalne helitöö, kus dissoneerivad helid tekitavad ebapüsivuse tunde, mille inertsist tekib liikumine ja tunglemine toonika ehk tasakaaluseisundi poole. Tüüri orkestratsioon on jahedates värvides ja kristallselge. Tuulepuhangud teose algul kujustavad meie silmade ette ääretu avaruse, mille keskele hakkab helilooja jääkristallidest püramiidjat vormi „ehitama”. See on habras vorm ja võib iga hetk kildudeks puruneda. Aga ei purune, sest kristallide vaheline nähtamatu pinge hoiab kõike tugevasti koos – dirigent Olari Elts oskab tõesti suurepäraselt pinget üleval hoida ja muusikuid kulminatsioonisadamasse juhatada.
Tulemuseks oli erakordne muusikasündmus – kohal oli ka Erkki-Sven Tüür ise, kes koos Olari Eltsi ja Mihkel Polliga publikule kummardama tuli. Pilgeni täis saal lausa rõkkas vaimustusest. Braavo!
Sirje Vihma-Normet
