See on ilus ja õige, et noored tõrvikuga edesi marsivad. Aga mispärast see tõrviku üleandmine just nüid praega sünnib? Mina arvasin, et vananemise protsess kestab kogu aeg, päevast päeva. See pole teatejooks, kus iga väljamõedetud jupi järgi akkavad ühed lippama ja teised jäävad maha lõõtsutama. Igal aastal väsivad mõned ja teised nooremad pakatavad energijast, elulõnga pole kunagi jurtsukaupa tiritud.
Sel aastal, kui aktus läbi saab, jäävad noored oma tõrvikutega ülesse saali pidutsema ja veteraanid vajuvad keldrikorrale kohvikusse viinapudeli manu, millest tohter enam tilkagi võtta ei luba. Traditsijoon nõuab, et neid tuleb austada. Aga kõige suurem austus oleks minu meelest, kui nad jäetaks noorte nalja pealt kaema. Peris ea, et minust enam kuskil käijat pole. Kui oleks, ei teaks, kummale poole minna, kas ülesse jääda vai alla kobida. Nende noorte pärast ma ju sõtta tormasin, ega ma sealt sõjaväljalt ristisi ja medalisi otsima ei läind.
Ead aktuse korraldajad, ma tunnen teid väga ästi ja mäletan, kui te puha tillukesed olite ja mäletan sedagi, kui teie isad-emad lühikeste pükste vai pikkade patsidega ringi jooksid. Ärge te taeva pärast mõtelge, et mina teiega riidlen vai pahandan. Teie olete minu vanale südamele rohkem rõemu teind kui te ise teate. Vanainimese jora ei tasu liiga tõsiselt võtta, tema suuvärk on nigu pragu tare palkseinas. Sealt immitseb alati miskit läbi, aga sellest ei maksa eituda ega rutata seda pragu samblaga kinni toppima. Kui ma lausungi mõne sõna, mis teie meelest on nigu kriitiline vai nii, siis ainult sellepärast, et ükski asi siin ilmas pole nii ea, et seda ei saaks veel paremini teha. Ja teie kindlasti teete kah.
Ead isamaa sünnipäeva teile kõigile!
Kargu Karla
