Kuidas seda sooritada, jäädes ikkagi truuks oma isamaale, reetmata oma seniseid ideaale – see vaevas kõikide meeli. Veel valusama katsumuse ees seisid aga ohvitserid, kes pidid olema sõduritele eeskujuks ning juhtima neid õiges suunas, mida neil endil ajaloosündmuste virr-varris oli sageli raske leida.
Üks selliseid mehi oli Vabadusristi kavaler kolonelleitnant Johannes Raudmäe. 1940. a. võimuvahetuse ajal pidi ta Kaitseliidu Sakalamaa maleva pealikuna täitma alandavat ülesannet: käsutada oma alluvad seisma spaleeri ja laskma vaenlase väed selle vahelt läbi marssida, et kaitsta neid kodurahva vaenulikkuse eest. Mida pidi see mees vastama tuttavale taluperemehele, kes küsis: „Härra kolonel, meie võtsime nüüd küll punasõdurid ilusti vastu, kuid kes nad kord jälle välja ajab?”
Välja aeti nad juba järgmisel suvel, uute okupantide abiga ja kahjuks lühiajaliselt. Sõja puhkedes Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sai Raudmäest metsavend ja hiljem Valga Omakaitse ülem. Algasid kommunistide käsilaste arreteerimised ja nende üle kohtumõistmised. Selle käigus vahistati hulgaliselt ka süütuid või minimaalse süüga inimesi, keda tuli uute võimude eest kaitsta. Kes tahaks olla kõrge eesti ohvitseri nahas, kellelt ülbe saksa politseiveebel nõuab, et kinnipeetud 169 vangist pooled viibimatult maha lastaks? Kohtuta hukata oma kaasmaalased, kellele ülesköetud meeltega naaber on näpuga näidanud! Vana lahingumees suutis küll õigustamata nõudmisele vastu seista ja hulga vange kiirendatud korras vabastada, kuid „vabastas” varsti ka enda ning asus elama oma tallu.
1944. aasta algus, mil sõjategevus kandus taas Eesti pinnale, tõi Raudmäe uuesti sõjaväkke ja temast sai 5. Piirikaitserügemendi ülem. Emajõe rindel jäi ta sissetungiva Punaarmee tagalasse ning varjas end kuu aega Tallinnas valepassiga, otsides võimalusi üle mere Rootsi põgenemiseks, mis tal pärast keerukaid vahejuhtumeid ka õnnestus. Kolonelleitnant Johannes Raudmäe suri 1973. aastal Stockholmis, tema urni toimetas aga Torontos elav tütar Aino Müllerbeck 1996. aastal Eestisse. Vana vabadusvõitleja puhkab Metsakalmistul.
Kõne all olev teos on Johannes Raudmäe artiklite kogu, mis käsitlevad nii Vabadussõja kui Teise maailmasõja sündmusi. Kaaluva osa (enam kui poole) moodustavad aga tema päevikumärkmed sellest pingerikkast kuust, mille ta veetis 1944. aasta sügisel punaste hirmuvalitsuse all. Raamatu on koostanud endine riigiprokurör Heino Tõnismägi, kelle sulest on lühike sissejuhatus ja selgitav järelsõna. Loo peategelane pääses siiski, vaatamata kriitilise ja lootusetu seisundile. Selle pääsemise lugu on jäädvustatud koostaja ning pääsenu meie keskel elava tütre abiga.
Eerik Purje
