Ka mõnele teisele ei istu see, kui männi asemel lipsab suust pedak, kase asemel kõiv ja nagu viimasest lehest sain lugeda, tuli meelde, et saarmas on mulle alati olnud udras. Mille peale sain vastu tihti – mäh?
Uskumatu, õieti, et meie pisike rahvas on murrete poolest nii rikas ja et eriti, minu uhkuseks, võrokesed ikka nii eluvõimsalt kõnõlevad nii, et Talnast tulnu ei mõikagi. See pole ometi sala keel – vaid uma imäkiil. Kipub aga ununema, kui seda tihti suhu ei saa, ei kuule. Viimati kodumaal olles hankisin isegi võru-eesti sõnaraamatu, et meenuksid mõned sõnad. Ka om Vikipeediäs võrokeeline kodolehekülg. Aśa mõtõq om üles ehitäq vaba võrokeeline entsüklopeediä.
Jah, just ajal, kui me oma riigi aastapäeva peale mõtleme, on põhjust olla uhke, et hoiame nii oma keelt. Eriti kuna avastasin, et pühapäeval algasid eestikeelses Vikipeedias juba kuuendat aastat järjest tõlketalgud.
Kõige paremini saab õppida, meelde tuletada murret lugemise kaudu. Võrumaal on ju erakordseid kirjanikke võrsunud. Raimond Kolk luuletas haruldaselt nooruspõlve keeles. Jaan Lattiku vesteid on lust lugeda, nuputada, mida ta on kirjutanud. Bernard Kangro ja Valev Uibopuu kirjutasid küll linnakeeles, aga ikka lipsas mõni ummamuudu väljendus kõneluste tekstidesse.
Hindan meie rahva vastupanuvõimet. Võrumaa metsad kaitsesid ju kaua metsavendi. Tänased Kauksi Ülled hoiavad keeletõrvikut kõrgel, isamaa auks ja Karla hinternettist on isegi võimalik võro kiilt õppida! Jaan Kaplinski kirjutab ka võro kiiles. Kuigi kardetakse iibe tõttu eesti rahva välja suremist, ei võroke kao ühti!
Kolk kirjutas luulekogus „Ütsik täht” nii: „Kuigi hommõn viil ei koolõ// ütskord siski lõpõs. // Lähat, lähat sinna poolõ// peo pääl elu hõpõ.” Jah see elu hõpõ on me keel ja küll oli uhke tunne Facebooki lehelt jälgida EW98 aktuse videot, kuidas lauldi ja räägiti keeles, mis meid ühendab ja hoiab. Nii virulast kui võrokest.
Vabarna Volli
