Kümned tuhanded ukrainlased tulid tänavatele Janukovõtši otsuse vastu meelt avaldama. Sealt alates on jäädudki tänavaile.
Eesti poliitiline vaatleja Toomas Alatalu nimetas Kiievis nüüd juba kolm kuud rullunud sündmusi selgeks revolutsiooniliseks kriisiks. Ta näeb selles ka kodusõja sugemeid, sest mõlemast leerist kõlasid saatuslikud lasud (ÕL, 21.02.).
Sündmuste jada
Iseseisvusväljakul viibinud ukrainlased demonstreerisid eluga riskides erakordset enesekindlust. Alatalu hinnangul ei oodatud nii ägedat reaktsiooni ei Euroopas ega Kiievi võimukoridorides, mis olid otseühenduses Kremliga. Rahvas nõudis presidendi ja valitsuse tagasiastumist ning uute valimiste korraldamist. Janukovõtšil ei jäänud muud üle, kui peaminister asendada ning ta pakkus koguni valitsuse moodustamise võimalust opositsiooni ühele juhile Arseni Jatsenjukile, mis mõnevõrra alandas ka pingeid, kuid vaid ajutiselt. Jatsenjuk sellega ei nõustunud ja võimukoalitsiooni parlamendiliikmed lahkusid 17. veebruaril istungilt, misjärel Janukovõtš andis loa olukorra lahendamiseks jõupositsioonilt. Puhkesid ägedad rahutused ja kaos.
EL-i välisministrite, opositsiooni esindajate ja Janukovõtši kohtumisel Kiievis saavutati kokkulepe, et tänavu toimuvad nii presidendi- kui parlamendivalimised. Enamus vaatlejaid olidki juba veendunud, et olukord laheneb, kuid tegelikkus osutus hoopis erinevaks. Janukovõtš põgenes Kiievist ja tema asukoht oli käesoleva artikli kirjutamise ajal teadmata.
Kiiev taotleb võimult tagandatud presidendi Viktor Janukovõtši suhtes rahvusvahelise vahistamiskäsu väljastamist, süüdistades teda nii korruptsioonis kui ka 82 inimese hukkumises.
Vanglast vabastatud ekspeaminister Julia Tõmošenko pöördus Iseseisvusväljakul viibinute poole emotsionaalse kõnega, kutsudes rahvast mitte sealt lahkuma. Parlamendis toimusid kohe hääletused, kus presidendi kohustused anti endisele spiikerile Oleksandr Turtšõnovile ning allutati jõustruktuurid ja õiguskaitseorganid uuele võimule. Kolmapäeval tutvustati kümnetele tuhandetele Maidanile kogunenutele valitsuskabineti uusi ministreid. Üleminekuaja peaministriks nimetati Arseni Jatsenjuk.
Venemaa pingutab muskleid
President Vladimir Putini ideeks on alati olnud tuua Ukraina tagasi postsovetliku Vene impeeriumi koosseisu. Kui 2004. a oranži revolutsiooni järel tuli tal alla neelata mõru pill seoses Viktor Juštšenko valimisvõiduga Janukovõtši üle, siis kuidas reageerib Kreml nüüd, 10 aastat hiljem Ukrainas toimuvale?
Venemaa, kes on pidevalt süüdistanud läänt Ukraina siseasjadesse sekkumises, teeb seda nüüd ise, öeldakse Ukraina kolme endise presidendi 26. veebr. ühisavalduses.
Kolmapäeval andis Putin kaitseministeeriumile korralduse viia läbi Lääne- ja Kesksõjaväeringkondade ning mitmete roodude lahinguvalmiduse kontroll, millega Kreml avaldab ilmselt survet Ukrainale.
Mäletatavasti tituleeris Moskva 2004. a oranži revolutsiooni lääneriikide poolt algatatud ja manipuleeritud liikumiseks.
Ehkki Putin suutis takistada Ukrainat valimast Euroopat, mis tal ka õnnestus, on ta tegelikult hoopis kaotanud Ukraina, sest inimesed seostavad nüüd oma lootuste kokkuvarisemist nii Janukovõtši kui ka Venemaaga. Putini püüded takistada Ukrainat ühinemast Euroopaga on Kremlit ennast tabanud bumerangina. Moskva on langenud oma Lääne-paranoia ohvriks ja sellest staatusest on tal raske vabaneda.
Krimm – Ukraina kriisi kaalukeel
Kolmapäeval pingestus olukord Ukraina koosseisu kuuluval Krimmi poolsaarel, kus Sevastoopolis baseerub ka Venemaa Musta mere laevastik. Olukord Krimmis on ülimalt plahvatusohtlik. Kolmapäeval seisid seal silmitsi Krimmi tatarlased ja venelased. Viimased nõuavad Moskvalt kaitset. Tekkis käsikähmlus vaenutsevate poolte vahel. Relvastatud venemeelsed isikud hõivasid neljapäeval Ukrainale kuuluva Krimmi autonoomse vabariigi parlamendi ja valitsuse hoone ning tõmbasid seal vardasse Vene lipu.
Kes küll pole Krimmi asustanud ja valitsenud – kreeklased, roomlased, hunnid, ungarlased, mongolid jpt, kuni lõpuks tekkis sinna püsiv tatarlaste asustus –Krimmi khaaniriik, mis 1774. a läks Venemaa kontrolli alla.
1918. a kehtestati Krimmis Tauria NSV. Nõukogude võim liitis 1920. a Krimmi juba Venemaaga, 1954. a liideti see Ukraina NSV-ga. Venemaa laevastik säilitas aga mereväebaasi Sevastoopolis, mis julgustab Krimmi venelasi nüüd Ukraina uuele võimule vastu hakkama. Nad ähvardavad Ukrainast lahku lüüa.
Ukraina revolutsiooni õppetunnid
Huffington Post'i kolumnist ja politoloog Rajan Menon loetles oma hiljutises kirjutises Ukraina revolutsiooni õppetunde (Janukovõtši ja Putini valed kalkulatsioonid omavahelise sobingu sõlmimisel, mis tõid rahva tänavatele, ukrainlaste vabaduspürgimuste alahindamine jm).
Kuid kindlasti on see õppetunniks ka EL-ile. Eesti europarlamendi liige Tunne Kelam küsib: „Miks me ei ütle ukrainlastele, et olete Euroopa Liitu teretulnud? Paljud inimesed surid Kiievis assotsiatsioonilepingu ja Ukraina euroopaliku tuleviku eest. Kas pole see piisav tõend, et ukrainlased kannavad Euroopa väärtusi?” Kelami sõnul peab EL nõudma Kremlilt Ukraina kohtlemist tõeliselt iseseisva riigina, mitte Venemaa satelliidina.
Opositsioonil tuleb aga õppida, kuidas ja milliste vahenditega hoida Ukrainat koos. Kompromissid näivad siin möödapääsmatuina.
Ukraina kriis pole ainult poliitiline, vaid ka majanduslik. Ukraina võlakoorem on tohutu, raha pole ja riik seisab pankroti veerel. Olukord on kriitiline ja tulevik ebakindel. Kuigi verevalamine on lõppenud, Janukovõtš tagandatud ja uus valitsuski paigas, on Ukraina lõhestatum kui iial varem. Tuleb leida mingi uus tee. Olukord võib veelgi halveneda, kui Venemaa otsustab piiri sulgeda ja gaasi hinda tõsta. Nii oleks oluline, et EL ja USA pakuksid Ukrainale kõikvõimalikku abi ja toetust.
Vene välisminister Sergei Lavrov on hoiatanud, et Maidani sündmused päästavad valla kodusõja ja viivad riigi lõhenemisele. Ukrainlased sellega ei nõustu. Nad loodavad vältida nii kodusõda kui verevalamist.
Elle Puusaag
