Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud.
Mitu seppa peavad seda parandama,
seda ütled sina, vana tatinina.
Tallinna Draamateater mängib sel suvel Haapsalus, Uuemõisa häärberi külgtiivas suvelavastust „Üks helevalge tuvi“. See näidend jutustab Elin Toona lugu lapsepõlvest ja pagulusest (laiemalt aga ka kõigist pagulastest II maailmasõja lõpust kuni tänapäevani), kasutades kirjaniku mälestusi ja teoseid „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust“, „Lotukata“, „Kolm valget tuvi“ ja „Ella“. Elin Toona paguluse lugu on puudutanud paljusid. Tema autobiograafilisi teoseid saab lugeda nii eesti kui inglise keeles.
Elinile osaks saanud ebaõiglust toob vaatajate põskedele pisarad. Lavastuse lõpuks on nii mõnelgi vaatajal taskurätid märjad.
Tuvike lendab Inglismaale
Tollane koolieelik Elin, kes kisti koos ema ja vanaemaga suurde ajaloodraamasse ja oli sunnitud 1944. aastal oma Haapsalu kodust lahkuma, on ise justkui valge tuvi – puhas, õrn ja habras. Kaitsetut tüdrukut pillutatakse koos ema ja vanaemaga siia-sinna – Rootsi asemel satuvad nad sõja lõppfaasis Saksamaale, sealt edasi Inglismaale.
Aga Inglismaa on lukus. Sealne seisuseühiskond ei võta sõjapagulasi omaks, neid ei lasta „sisse“ – mürisevatest ketrusvabrikutest ja mustadest haiglapõrandatest kaugemale ei pääse. Näidendis on väga konkreetselt kujutatud brittide tollast suhtumist pagulastesse, seda väljendavad nii abielupaar Bollerid kui haigla ülemõde. Filthy foreigners, kõlab enamiku suust. Lastekodus proovitakse Elinist radikaalsete meetodite abil vormida kuulekat Briti töölisklassi esindajat, kuid see ei lähe (õnneks) õnneks. Elinile osaks saanud ebaõiglust toob vaatajate põskedele pisarad. Lavastuse lõpuks on nii mõnelgi vaatajal taskurätid märjad.
Koledused, millest ei juleta rääkida
Etenduse ajal tunneme korduvalt hirmu ja kurbust, sest pagulaste teekonna raskust ja nukrust on võimalik füüsiliselt tajuda. Lisaks näljale ja sõjakoledustele varitseb pagejaid veel palju muidki ohte, eriti haavatavad on naisterahvad ja lapsed. Pisarad toob silmi etenduse vägistamisstseen. Kuidas saaksid end sellises olukorras kaitsta süütud ja kaitsetud? Mõtted lähevad tahtmatult jälle Ukrainale, nii juhtub seda etendust vaadates korduvalt.
Elu mitme mandri vahel
Elin Toona elu on teda siia-sinna pillutanud. Pärast sõda ja lastekodu ootab järjekordne kole ja masendav koht – ketrusvabrik. Inglismaal õhtukoolis ja erinevatel kursustel hariduse omandanud tüdruk jõuab lõpuks Ameerikasse. Näidendis ei puudutata pikalt lugu, kuidas Elin oma abikaasaga kohtub – see seiklus vääriks omaette lavastust. Selle asemel on hästi edasi antud rock-n-rolli taktis nooruslik energia ja armastus. Vanaema Elsa kannab kaasas (ja hinges) oma kadunud abikaasa, luuletaja Ernst Enno pärandit. Ema Liki leiab omale koha Eesti kogukonnas. Elu läheb edasi.
Tuvi on lennanud tagasi kodumaale
Etenduse raamiks on kirjaniku vestlused pojaga, nende ühine reis Eestisse. Elin räägib pojale oma lapsepõlve lugu. See lugu tundub üsna uskumatuna. Kuidas on ühe inimesega saanud nii palju juhtuda!? Ka tänapäeval, kui suur sõda käib meile väga lähedal, on vaja ikka ja jälle neid lugusid rääkida. Meie kõigi elu võib muutuda üleöö. Samas on võimalik ka rasketes olukordades jääda inimeseks. See lugu on ka armastusest, huumorist ja kõigi muutuste kiuste iseendaks jäämisest.
Elin Toona, kes 12. juulil saab 87-aastaseks, elab praegu Haapsalu lähedal. Tema lapsepõlvekodu ega maad ei õnnestunud riigilt tagasi saada. Nende kodumaja lammutati ja sinna ehitati Nõukogude okupatsiooni ajal sanatooriumi abihoone. Näidendi lõpus on videoklipp, milles saab näha ka kirjanikku ennast – soe ja humoorikas lõpetus nii karmidest asjadest rääkivale näidendile.
Soovime kirjanikule palju õnne sünnipäevaks ja loodame, et seda suurepärast etendust saab näha ka järgmisel suvel.
