Sümpaatne oli seegi, et 50 aastat tagasi Pärnu festivalide hälli juures olnud Neeme Järvi kohalolu oli kogu aeg tunda. Vaatamata sellele, et Maestro oli koroonalõksus Floridas. Neeme Järvi tervitas festivalikülalisi video vahendusel ja isegi juhendas helipildi abil Järvi Akadeemia meistrikursustel osalenud noori dirigente. Ka Ela Tomsoni koostatud raamat „Pärnu muusikasuved“ annab põhjaliku ülevaate 1970. aastal toimunud Beethoveni Päevadest, kus Neeme Järvi dirigeeris nii ava- kui lõppkontserti. <i>And last not least </i>– Paavo Järvi oli valinud Festivaliorkestri kontsertide lisapaladeks oma isa lemmikpalad – Sibeliuse „Andante festivo“ ja „Kurva valsi“. Sibeliuse „Kurb valss“ omandas juubelifestivali kontekstis uudse tähenduse – kurb, et Neeme Järvi ei saanud muusikapeost osa, kurb, et head sõbrad muusikas on juba Toonela teele lahkunud… .
Traditsiooniliselt on Pärnu festivali avakontserti ikka dirigeerinud Neeme Järvi. Sel aastal juhatas kõiki sümfooniakontserte Neeme poeg Paavo Järvi. Galakontserti, millega tähistati Pärnu muusikafestivalide 50.a juubelit dirigeerisid Paavo Järvi kõrval ka Kristjan Järvi ning Pärnu Linnaorkestri värske peadirigent Kaspar Mänd. Järvide muusikadünastia hiilgavat vormi saime kogeda kammermuusika kontserdil Eliisabeti kirikus. Sellel kontserdil kõlas ka koroonakriisist inspiratsiooni saanud Madis Järvi pala „Vibratsioonid isolatsioonis“. Selle hirmutava, samas inspireeriva viiruse kohalolu meenutas ka nõue, et kontsertidele oli lubatud müüa pileteid vaid 50% saali mahutavusest.
Juubeldava festivali kavas oli Beethoveni kõrval ka sel aastal juubeldavate eesti heliloojate teosed. Avakontsert algas Arvo Pärdiga, pjedestaalile oli tõstetud ka Lepo Sumera looming. Kõlasid Sumera 3. sümfoonia ja Tšellokontsert, mille solisti Theodor Sinki ei tahtnud publik kuidagi lavalt minema lasta. Vapustav esitus tõesti! Lisaks kõlas ka Eino Tambergi ja Veljo Tormise looming. Oma teoste ettekandeid olid kuulama tulnud Tõnu Kõrvits, Jüri Reinvere ja Erkki-Sven Tüür. Saime nautida ka Kristjan Randalu ja Kristjan Järvi improvisatsioone ja uue märksõna KIRBU ilmumist eesti muusikamaastikule. Kristjan Järvi orkestriteos „Kirbu Epiphany“ viis meid Kristjan Järvi lapsepõlvemaale Järvide suvekodus Kirbu jõekäärus.
Festivali iga kontsert oli nagu detailideni lihvitud haruldane briljant, mille lummuses olid kuni järgmise kontserdini. Festivali traditsiooniliselt viimane lisapala oli Lepo Sumera „Kevadine kärbes“, mis annab võimaluse hiilata Festivaliorkestri kontsertmeistril, viiuldajal Florian Dondereril ja klarnetistil Matthew Hunt’il. Nii marulist lõpuaplausi pole ma varem Pärnu kontserdimajas kuulnudki. Elagu Festival!
SIRJE VIHMA-NORMET
