Metodisti kiriku suure saali orel on visuaalselt pilkupüüdev – selle lasid Hugo Lepnurme õpilased ehitada legendaarse organisti 100.a juubeliks. Seekord musitseeris sellel Hugo Lepnurme kunagine õpilane Ene Salumäe. Solistipartiid esitasid sopran Aule Urb ja tenor Mati Turi – mõlemad rahvusvahelist klassi lauljad. Orkestris mängisid Silver Niinemets, Anleena Liivango, Egmont Välja, Madis Jürgens, Matthias Bollinger, Mia Novek, Anni Nurmsalu, Saskia Saulus, Ene Kollom ja Tiiu Sisask.
Urmas Sisaski hea sõber, dirigent Raul Talmar tunneb Urmase loomingut läbi ja lõhki. Tema käe all vormus ehtsisasklik interpretatsioon, kus tõsised stseenid vahelduvad lõbusate vahepaladega. Kui tekstis kõlab „Hõisake taevad ja rõõmusta maa!“, siis laseb Sisask oma teoses kõlada keskaegsel tantsupeol, mis toob vaimusilma ette siiralt rõõmustavad inimesed. Rütmiliselt ergas, refräärina kõlanud Gloria! Halleluuja! mõjus lausa rokilikult. 1992. a esiettekande ajal Tallinna Toomkirikus mängis löökpille kaasa Urmas Sisask ise. Tollases ajas oli Jõuluoratooriumi ettekanne suur sündmus – lõpuks ometi oli jõulude avalik tähistamine lubatud nagu sõjaeelses Eestis! Nõukogude ajal peeti jõulusid nii-öelda põranda all. Oreliprofessor Hugo Lepnurm vallandati konservatooriumist, sest ta polnud nõus loobuma kirikutes oreli mängimisest. Pärast Stalini surma kutsuti ta konservatooriumisse tagasi – algul vaid muusikaajaloo õppejõuks, sest oreli eriala oli muusikakõrgkooli ainete nimekirjast kustutatud. Orelit sai õppida vaid lisaainena. Meie kõige tuntumad organistid Ines Maidre ja Andres Uibo on konservatooriumi lõpetanud hoopis klaveri erialal. Samas käies Lepnurme juures eratundides.
Urmas Sisask lõpetas konservatooriumi Rene Eespere kompositsiooniklassis. Pärast lõpetamist saadeti ta tööle Jäneda kultuurimajja, kus ta dirigeeris kohalikke koore. Temast kujuneski suurepärane koorihelilooja, kelle Eesti Missa sai tormilise vastuvõtu 1994. a üldlaulupeol. Dirigeeris Ene Üleoja. See esitus tekitas furoori ka seetõttu, et missat polnud varem keegi eesti keeles laulnud – ikka vaid ladina keeles. Erakordne oli seegi, et helilooja tagus rütmipartiid kaasa šamaanitrummil!
Sellel aastal on toimunud helilooja 65. sünniaastapäeva auks hulgaliselt kontserte, millest on eriliselt mällu sööbinud Sisaski klaverisümfoonia „Universumi hääled“ kaheksale pianistile, mis tuli ettekandele klaverimuuseumis Holdre lossis.
Jäneda oli ülioluline paik Sisaskile seetõttu, et ta sai Jäneda lossi torni rajada oma muusikalise tähetorni. Pimedatel öödel särasid lossi kohal tähed, mida sai vaadelda teleskoobi abil. Tähistaevast on Sisask saanud inspiratsiooni oma hiigel-klaveritsükli jaoks, milles on kokku 88 klaveripala. Ta andis lossi tornis loeng-kontserte, mida käidi kuulamas kõigist Eestimaa paikadest. Urmase kooriteoseid esitasid pea kõik olulisemad eesti koorid. Eesti Vabariigi iseseisvudes tulid juba ka tellimustööd välismaalt. Tema viimasteks suurteosteks jäid Turu katedraali 700.a juubeliks kirjutatud oratoorium ja Missa nr 5, mis tuli esiettekandele Stockholmi Toomkirikus. Viimasele ettekandele helilooja enam sõita ei saanud, sest lamas haigevoodis. Urmas lahkus siitilmast vaid 62-aastasena. Sellel aastal on toimunud helilooja 65. sünniaastapäeva auks hulgaliselt kontserte, millest on eriliselt mällu sööbinud Sisaski klaverisümfoonia „Universumi hääled“ kaheksale pianistile, mis tuli ettekandele klaverimuuseumis Holdre lossis. Kooriloomingu kõrval ongi klaverimuusika Sisaski firmamärk – ta tundis klaveri võimalusi väga hästi, sest oli ka ise suurepärane pianist. Konservatooriumi sisseastumiseksamil esitas ta lausa Tšaikovski esimese klaverikontserdi.
