Lühikeses sõnavõtus puudutas Urve pisut seda, kuidas tal tekkis huvi oma mõtted raamatuks vormida. Huvi ajaloo vastu ja teadmine, kuidas kuivad faktid möödunud ajast ei anna kunagi edasi tegelikke tundeid ning meeleolu, mis kaugete sündmustega kaasas käivad, sundisidki teda sulge haarama. Ükskõik, kes ka ei oleks kunagi mõnda ajaloolist romaani läbi lugenud, teab, et isegi kui mõnda fakti autori omavolil pisut muudetud on, siis toob jutustatav lugu ajaloo palju lähemale. Seda enam sobib selline romaan noortele, kes näiteks Toronto Eesti Koolis oma esiisade ajalugu õpivad. T.E.S. Täienduskeskkooli ja –gümnaasiumi juhatajale Silvi Verderile antigi üle praegustele õpilastele edasiandmiseks Urve noorteromaan.
Huvitav oli ka Urve võrdlus, kuidas tavaliselt öeldakse, et ühe lapse üleskasvatamiseks on vaja terve küla abi, siis tema meelest käib sama ka raamatu kirjutamise kohta. Urve jagas tänu oma toimetajatele, kirjastusele, raamatupoele ning oma lähedastele, kes talle aega andsid, et ta segamatult kirjutada sai.
Usun, et meie kohalik ühiskond võib ainult uhkust tunda, et kirjaseppade read täiendust juurde saanud on.
Ene Timmusk
Fotogalerii – Fotod Eesti Elu
