Ameerika Ühendriikide president Donald Trump on aastaid kujundanud endast kuvandit kui ,,tugevate meeste“ austajast. Tema poliitiline retoorika on täis imetlust autoritaarsete juhtide vastu. Ta on nimetanud Vladimir Putinit ,,geniaalseks“, ,,tugevaks“ ja ,,kavalaks juhiks“. Hiina liidrit Xi Jinpingi on ta korduvalt kirjeldanud kui ,,väga head sõpra“. Ning tema kõige lähedasemaks välispoliitiliseks partneriks on kujunenud Benjamin Netanyahu, kelle rahvusvaheline kohus on kuulutanud tagaotsitavaks inimsusevastaste kuritegude sooritamise pärast ning kelle nimega seostatakse Gaza varemeteks pommitamist, kümnete tuhandete tsiviilisikute surma ja rahvusvahelise õiguse süstemaatilist eiramist.
See ei ole lihtsalt diplomaatia. See on moraalne valik.
Netanyahu sõda ja genotsiid Gazas
Pärast 2023. aasta oktoobris toimunud Hamasi terrorirünnakut alustas Iisrael massiivset sõjalist operatsiooni Gazas. Algne eesmärk – Hamasi hävitamine – muutus kiiresti millekski palju ulatuslikumaks ja tumedamaks. Gaza linnad muudeti rusudeks. Haiglaid, koole, elamurajoone ja põgenikelaagreid tabasid pommid. Rahvusvahelised organisatsioonid, sealhulgas ÜRO ametnikud, inimõigusorganisatsioonid ja paljud lääneriikide eksperdid, hakkasid rääkima genotsiidist.
Sajad tuhanded inimesed sunniti põgenema. Tuhanded lapsed hukkusid. Nälg muutus relvaks. Humanitaarabi blokeeriti või lubati sisse ainult piiratud määral. Videod surnud lastest, varemetes haiglatest ja pommitatud koolidest levisid üle maailma.
Rahvusvaheline Kriminaalkohus otsustas välja anda vahistamismäärused nii Netanyahu kui ka mitme Hamasi juhi suhtes, süüdistades neid sõjakuritegudes ja inimsusevastastes kuritegudes. See oli ajalooline hetk. Esimest korda sattus Iisraeli peaminister samasse rahvusvahelisse kategooriasse selliste juhtidega nagu Putin.
Netanyahu jätkas sõja õigustamist, rääkides eksistentsiaalsest võitlusest ja ,,täielikust võidust“. Tema valitsuses kõlasid järjest radikaalsemad hääled. Mõned ministrid rääkisid avalikult palestiinlaste ümberasustamisest. Teised nimetasid Gazat ,,hävitamist vajavaks kohaks“. Lääneriikides hakkas üha rohkem inimesi küsima: kus lõpeb enesekaitse ja kus algab kollektiivne karistamine ja genotsiid?
Rahvusvaheline Kriminaalkohus otsustas välja anda vahistamismäärused nii Netanyahu kui ka mitme Hamasi juhi suhtes, süüdistades neid sõjakuritegudes ja inimsusevastastes kuritegudes. See oli ajalooline hetk. Esimest korda sattus Iisraeli peaminister samasse rahvusvahelisse kategooriasse selliste juhtidega nagu Putin.
Paljude ameeriklaste jaoks muutus šokeerivaks see, et Donald Trump mitte ainult ei distantseerunud Netanyahu tegevusest, vaid tugevdas oma toetust talle. Trump esitles Netanyahut kui tugevat sõjaaegset liidrit ning süüdistas kriitikuid nõrkuses ja antisemitismis. Moraalsed küsimused asendusid jõupoliitikaga.
Putin – sõjakuritegude sümbol
Kui Netanyahu sõda on tekitanud maailmas šoki, siis Vladimir Putini kuriteod Ukrainas on kestnud juba aastaid.
Putini sissetung Ukrainasse vallandas Euroopa suurima sõja pärast Teist maailmasõda. Vene väed hävitasid linnu, pommitasid elurajoone, tapsid tsiviilisikuid ja röövisid lapsi. Sellised nimed nagu Butša, Mariupol ja Irpin muutusid sõjakuritegude sünonüümideks.
Rahvusvaheline Kriminaalkohus andis Putini kohta välja vahistamismääruse Ukraina laste sunniviisilise deporteerimise eest Venemaale. Kuid see on vaid üks osa palju suuremast tragöödiast.
Venemaa raketid on tabanud sünnitushaiglaid, teatreid ja elektrijaamu. Piinamine okupeeritud aladel on dokumenteeritud kümnete sõltumatute organisatsioonide poolt. Ukraina sõjavangide hukkamised, vägistamised ja tsiviilelanike terroriseerimine ei ole enam üksikud juhtumid, vaid süsteemse sõjapidamise osa.
Samas on Donald Trump korduvalt keeldunud Putinit hukka mõistmast. Ta on rääkinud Putinist kui ,,tugevast juhist“, kes ,,armastab oma riiki“. Ta on isegi nõudnud, et Ukraina peaks tegema Putinile territoriaalseid järeleandmisi.
Euroopa, eriti Balti riikide jaoks kõlab see ähvardavalt. Eesti ajalooline kogemus õpetab, mida tähendab elada agressiivse impeeriumi kõrval, mille juht peab vallutamist õiguseks ja nõrkust kutseks rünnakule.
Putini režiim ei põhine ainult sõjal. See põhineb hirmul, propagandal ja vägivallal. Opositsiooniliidrid vangistatakse või surevad salapärastel asjaoludel. Ajakirjanikke mürgitatakse. Kodanikuühiskond hävitatakse järk-järgult. Riik, mis kunagi lootis pärast Nõukogude Liidu lagunemist liikuda demokraatia suunas, on muutunud militariseeritud autoritaarseks süsteemiks.
Ja ometi nimetab USA president sellise riigi juhti oma sõbraks.
Xi Jinping ja kõrgtehnoloogiline diktatuur
Kui Putin esindab toorest imperialistlikku vägivalda, siis Xi Jinping sümboliseerib midagi muud – kõrgtehnoloogilist totalitarismi.
Hiina on Xi juhtimisel muutunud riigiks, kus digitaalne jälgimine ulatub peaaegu iga kodanikuni. Nägude tuvastussüsteemid, internetitsensuur, sotsiaalse krediidi süsteem ja massiline andmekogumine on loonud ühiskonna, mida George Orwell oleks ilmselt pidanud liiga süngeks isegi oma romaani „1984“ jaoks.
Kõige jõhkramalt on see süsteem tabanud uiguuri rahvusgruppi. Inimõigusorganisatsioonide hinnangul on üle miljoni uiguuri ja teiste moslemi vähemuste liikme paigutatud niinimetatud ümberõppelaagritesse. Tunnistused räägivad sunnitööst, piinamisest, steriliseerimisest ja laste eraldamisest vanematest.
Paljud lääneriigid on nimetanud seda kultuuriliseks genotsiidiks.
Samal ajal on Xi purustanud Hongkongi autonoomia, surunud maha teisitimõtlemise ja ähvardanud sõjalise jõuga Taiwani. Tema juhtimisel on Hiina muutunud üha agressiivsemaks nii sise- kui välispoliitikas.
See paljastab midagi sügavamat kui lihtsalt pragmaatilise diplomaatia. Trumpi maailmapildis näivad tugevad juhid olevat imetlusväärsed sõltumata sellest, kui verised on nende käed.
Ka siin on Donald Trumpi suhtumine olnud kummaliselt leebe. Kuigi Trump alustas Hiinaga kaubandussõda, ei keskendunud tema kriitika peamiselt inimõigustele. Vastupidi – ta kiitis Xi võimet ,,riiki kontrollida“ ja rääkis imetlusega sellest, kuidas Xi suutis end praktiliselt eluaegseks juhiks muuta.
See paljastab midagi sügavamat kui lihtsalt pragmaatilise diplomaatia. Trumpi maailmapildis näivad tugevad juhid olevat imetlusväärsed sõltumata sellest, kui verised on nende käed.
Tugeva mehe kultus
Demokraatia on aeglane, lärmakas ja vahel frustreeriv. Seal vaieldakse, kritiseeritakse ja püütakse leida kompromisse. Autokraatia näib väljastpoolt sageli efektiivsem. Üks juht annab käsu ja süsteem liigub.
Just see näib Trumpi köitvat.
Tema poliitiline stiil põhineb tugeva mehe kuvandil. Ta austab juhte, kes ei lase end piirata kohtute, parlamentide ega ajakirjanduse poolt. Putin, Xi ja Netanyahu – juhid, kes usuvad jõusse, kontrolli ja vaenlaste purustamisse -sobivad sellesse maailma hästi.
Probleem on selles, et ajalugu näitab väga selgelt, kuhu selline mõtteviis viib.
XX sajand andis maailmale valusa õppetunni. Isikukultus ja autoritaarne juhtimine ei too stabiilsust ega rahu. Need toovad sõdu, repressioone ja inimkannatusi. Diktaatorid võivad tunduda ,,tugevad“, kuid nende süsteemid põhinevad hirmul, mitte usaldusel.
Demokraatia tugevus ei seisne eksimatuses. Selle tugevus seisneb võimes juhte piirata, kritiseerida ja vajadusel välja vahetada.
Mida see tähendab Eestile?
Eesti jaoks ei ole see abstraktne moraalifilosoofia. See on julgeolekuküsimus.
Kui maailma võimsaim demokraatia hakkab idealiseerima autoritaarseid juhte, eriti neid, kes ohustavad Eestit, nõrgeneb Eesti julgeolek. Eesti ja teised väikeriigid sõltuvad rahvusvahelisest õigusest, liitlassuhetest ja põhimõttest, et jõud ei anna õigust.
Putin ei varja oma imperialistlikke ambitsioone. Xi soovib ümber kujundada rahvusvahelist korda Hiina huvide järgi. Netanyahu sõda on süvendanud globaalseid pingeid ja radikaliseerumist kogu Lähis-Idas.
Sellises maailmas vajab Eesti rohkem kui kunagi varem tugevaid liitlasi, tugevat kaitsevõimet ja selget moraalset kompassi.
Sest lõpuks ei määra riikide tulevikku ainult nende relvad või majandus. Seda määravad ka riigijuhtide väärtused ja valikud.
Vanasõna kehtib endiselt: ütle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes oled sina.
