Oksanen, Sofi. Kui tuvid kadusid. Varrak, 2012
„Kui tuvid kadusid” on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma.
Romaani koduleht www.tuvid.ee annab vastuse küsimustele, kes olid romaani prototüübid, kui palju on romaani sisu seotud tõsielu ja just Eestiga, mida arvavad romaanist seda lugenud inimesed. „Kui tuvid kadusid” näitab Oksaneni just inimsaatuste, inimeste siseilma, indiviidi vastuolulise meisterliku kujutajana.
Karl Ristikivi teekonnad. Kaheksakümmend kuus postkaarti reisidelt 1946-1976. Go-Group, 2012. Kommenteerinud ja koostanud Janika Kronberg.
Eesti kirjanduse suurkuju Karl Ristikivi (1912–1977) loomingut läbib Eesti Euroopasse kuuluvuse mõtestamine ja usk humanistlikesse põhiväärtustesse. Rohkesti eriti Vahemeremaades reisinud kirjaniku 100. sünniaastapäevaks ilmunud raamat annab üksikasjaliku ülevaate nii kirjaniku reisidest kui ka tema lähemast sõpruskonnast. Ristikivi postkaarditekstid ja nende kommentaarid aitavad meil paremini mõista Ristikivi ajalooainelist loomingut, aga lähendavad meile ka inimest ennast.
Veidemann, Rein. Tund enne igavikku: romaan kolmes vaatuses. Eesti Keele Sihtasutus, 2012.
See autobiograafiliste sugemetega romaan on vaskse ajastu Tartust ja sealsest ülikoolist. Lastekodu-romaanist (2003) tuttav Andreas Wiik on koos kolleegidega matmas oma õpetajat, peaaegu sajandi vanuseks elanud Karl Mooritsat. Kuid elust suure lavastuse teinud luuletaja ja õpetlase Mooritsa viimsesse, igaviku-eelsesse tundi põimub pihtimusliku päeviku ja mälestustega Andrease enda ülikoolilugu, tulvil unistusi ja pettumusi, võite ja kaotusi, armastuse lummavat valgust ja murdumisi, kõike seda, mis tiheneb tunnetuse teeks. Me alustame templitest, lossidest, paleedest ja lõpetame labürindis – niisugune on selle raamatu sõnum. Kuid labürindiski ei puudu valikud, eksides võib avastada iseend. Vabadus on ennekõike eneseületus. Andreas Wiigi esmakogemus ülikoolist peahoonet ehtivate sammaste vahele varjuva ukse silmast võimendub talle aknaks igavikku. Omakorda võib seda raamatut võtta kui akent ühe eesti haritlase hinge-ellu ja mõtteilma 20. saj lõpukümnendeil.
Hallas-Murula, Karin. 101 eesti arhitektuuriteost. Varrak, 2012
Erinevatest Eesti hoonetest on käesolevas raamatus kirjutatud eri moodi. Mõne puhul on tähtsaim arhitektuurne kõnekus, mõnel juhul emotsioon, mille ehitis on omandanud ea ja saatusega. Mõnel juhul on olnud tähendusrikas ehitamise lugu, teisel arhitekti isik või hoopis omanik. Niisiis ei ole tekstide ülesehitusel järgitud kindlat struktuuri, küll aga üritatud olla võimalikult faktitäpne. Kuigi käesolev raamat on mõeldud laiale lugejaskonnale ega võimalda uurimuslikke tõestusi ega teaduslikku viitamist, leidub siingi uudseid fakte ja esmakordselt avaldatut.
20 aastat uut Eestit. 2 osa, Pöörased 1993-1996. Tammerraamat, 2012
Estonia hukk, lindi- ja rublaskandaal, Iisraeli relvatehing, jäägrikriis, Laari kukutamine, Meri tagasivalimine. Päev päevalt pööraste 1990ndate sündmustikku käsitlev raamat on järg augustis 2011 ilmunud kogumikule „20 aastat uut Eestit. I osa. Valimised, valitsused, peaministrid, presidendid. Murrangulised 1991, 1992″.
Samal teemal:
