Album on mahukas ja moodsa disainiga. Selles ilmub 60 põnevat ja ajaloolist ettekannet tuntud ja armastatud lektorite poolt, rohkelt pilte osavõtjatest ja huvitavaid andmeid osavõtjate, lektorite, tegevus- ja keelegruppide juhtide kohta.
Arutatakse ka globaalset MÜ liikumist. Sirvides albumit on võimalik veel kord nautida Heino Jõe huumorit … Rein Taagepera ergutavaid ideid …Heino Susi tiivustavat ajaloo arutlust … Hilja Jukkumi eesti toitude teadmisi … Alan Tederi ja Hillar Liitoja Eesti rockmuusika sugupuud … Lauri Vahtre, Mikk Mikiveri, Arvo Valtoni, j.t. kodueestlaste meenutusi MÜ mõjust … ja palju, palju muud.
Erilist huvi pakub Toomas Hendrik Ilvese loeng 1993 „Iseseisev Eesti riik maailmas”. On võimalik ka lugeda esmakordselt kirjastatud 1976 Pocono seminari ettekandeid teemal „Kuhu lähed Eesti rahvas?” ehk vähemusrahvuseks jäämise oht Eestis. Kõigi nende aastate jooksul on Metsaülikoolide „mõttetalgutel” osalenud tuhanded eestlased siin ja seal pool ookeani.
Tartu Ülikool ja legendid. Menu, 2012.
Tartu Ülikool tähistab 380 aasta möödumist ajast, mil ülikooli asutamisürik sai Rootsi kuninga Gustav II Adolfi allkirja. See raamat on üks osa ülikooli aastapäeva toimetistest. Kogumik on täis mälestusi ja meenutusi sündmustest, mis on kuulunud alati värvika ülikoolielu juurde. Ajaloolise tõe kõrval saab lugeda humoorikaid ja haaravaid seiku inimestest, kes on ise ülikoolis õppinud ja omal ajal ülikoolielu kujundanud. Mitmest loost on saanud legendid, mida ikka ja jälle meenutatakse. Legendid, mis on osa ülikoolielust ja ülikoolilinnast ning mille osalised on andnud killukese ka sellesse, mida nimetatakse Tartu vaimuks.
Must, Aadu. Siber ja Eesti: jalaraua kõlin. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2012.
Alates 18. sajandist on Siberil arvestatav koht Eesti ja eestlaste ajaloos. Pärast Põhjasõda, kui Eesti ala oli langenud Vene tsaari võimu alla, hakkasid levima jutud külmast ja tühjast maast – Siberist. 18. sajandil kuuldi lugusid Rootsi väes sõdinud sõjavangidest-karoliinidest, kes Siberis ära käinud või ka igaveseks sinna jäänud. 19. sajandi alguses sai Siberist eestlaste jaoks karm ja kuri paik, kuhu kohtud saatsid millegagi võimude hukkamõistu ärateeninud inimesi. Nii kõrtsis, mõisas, külas kui ka linnas sosistati, et Siberisse oli saadetud siitsamast kubermangudest pärit kõrgeid võimukandjaid, kes tsaarile kurja tahtnud teha, aga veel rohkem teati kohalike röövlite, mõrtsukate, hobusevaraste või lihtsalt eluga pahuksisse läinud talupoegade ärasaatmisest. Siber oli Venemaa vangla. Võib-olla ka maailma lõpp, sest tagasi sealt ju tavaliselt ei tuldud. Siberist ja sinna saadetud eestlaste saatusest kirjutasid ajalehed, tolle paiga kuri kuma saadab meie perepärimusi. Ent selle kõrval leiame lugusid nendestki, kes rändasid Siberisse heas lootuses endale ja oma perele paremat elu rajada. Mõnele sai see retk tema edu-, teistele kaduloo alguseks. Väga paljude kunagi oma kodu sunniviisil või vabatahtlikult Siberisse rajanud rahvuskaaslaste järglased elavad meie keskel ka täna. Siberi eestlaste lugu on osa meie rahva ajaloost, aga ega me seda ju eriti põhjalikult ei tunne.
Vadi, Urmas. Tagasi Eestisse! Jumalikud Ilmutused OÜ, 2012.
Oivaline romaan eestlaste vahelistest suhetest, meie romaanikunsti uus rajamärk.
Samal teemal:
