Kivimäe, Juta. Nõmme novellid. Varrak, 2024
,,Nõmme novellid“ on Juta Kivimäe teine romaan. Peaaegu kogu tegevustik toimub äärelinnamiljöös, kus kohtuvad inimesed eri ajastutest, rahvustest ja sotsiaalsetest ringidest. Mälestuste, vihjete ja kujutluste kaudu ilmutab end ka ajaloo kulg Nõmmel ja mujal Eestis. Inimsaatustes põimuvad lood 20. saj. algusaastaist, kahe maailmasõja vahelisest perioodist, nõukogude aastakümnetest ja lähiminevikust.
Nõmme vaiksetel tänavatel ei toimu näiliselt midagi olulist, ent just nendes mändidealustes aedades ja väikestes puumajades saavad inimestele osaks elumuutvad kohtumised. Ajas muutub mood ja elutunnetus ning ajuti seistakse silmitsi hämmastava kurjusega. Ja kuigi inimene on määratud tegema valikuid, on ta ise vaid harva tegelik otsustaja või süüdlane.
Autori romaan „Suur tuba“ võitis 2021. a Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esimese auhinna.
Chalvin, Antoine. Johannes Aavik ja eesti keele uuendus. Tallinna Ülikool, 2023
Pariisi Ida Keelte ja Kultuuride Instituudi eesti keele ja kirjanduse professori Antoine Chalvini monograafia „Johannes Aavik ja eesti keeleuuendus“ on kõige täielikum käsitlus eesti keeleuuendusest, millel on olnud väga oluline osa eesti kultuuri, keele, keeleteaduse ja keelekorralduse ajaloos. Teos on autori Pariisis kaitstud doktoritöö täiendatud versioon.
Esimeses osas antakse ülevaade keeleuuenduse ajaloolisest kontekstist ja kronoloogiast: eesti kirjakeele ajaloost, Aaviku elukäigust ja tegevusest, keeleuuendusliikumise ajaloost ja osalistest. Teine osa käsitleb keeleuuenduse teoreetilisi lähtekohti ja seal esitatakse uuendusettepanekute täielik loend. Kolmas osa vaatleb uuendusettepanekute retseptsiooni ja uuenduste levikut ning sellega seotud ajaloolisi, keelelisi, kirjanduslikke ja ühiskondlikke tegureid.
Monograafia lisades on esitatud foneetiliste, ortograafiliste ja morfosüntaktiliste uuenduste ning uudissõnade loendid.
Laar, Mart. Karl August Hermann. Vanemuise kandle hääl. Varrak, 2023
Karl August Hermann (1851-1909) oli igas mõttes ärkamisaegne mees. Viletsatest oludest iseenda tubliduse ja heade inimeste abil välja rabelenult langes ta elu lõpul sinna tagasi. Tema laule tunti aga lähedal ja kaugel, ta juhatas oma eluajal toimunud laulupidusid, toimetas ajalehti, pidas Tartu Ülikoolis eesti keele lektori ametit ja lõi üldse käed külge igal pool, kus tegijatest puudus tundus olevat.
Kriitikud panid pahaks tema rahumeelsust ja innukust, nimetades seda pealiskaudsuseks. Ettekandes tsaarivõimudele kirjutati Hermannist irooniliselt: „Paistab vaevalt võimalik olevat tema mitmekülgsust õieti iseloomustada. Dr. K. A. Hermann on ühes isikus luuletaja, helilooja, lehe väljaandja, trükkija, raamatukaupmees, kontserdijuhataja ja oma laulude arvustaja; ta seadis enese läinud aastal oma lehes Bachist ja Beethovenist kõrgemale ja debüteeris kontsertides soololauljana, oreli- ja viiuli mängijana, ta on jutukirjanik ja pedagoogiline kirjanik… ajalehe väljaandjana ja toimetajana on korduvalt teistele ettepannud eesti päevalehte temast paremini toimetada… Nii liigub ta kõige lahkuminevail kunsti ja teaduse ning praktilise elu jaladel ja usub kindlasti, et olevik teda, nii nagu paljuidki teisi suurvaime, kadedusest ja mõistmatusest keeldub tunnustamast. Ta ei lase end seeläbi eksitada.“ Seda ei lasknud ta tõesti.
Tema laulis ja hõiskas, sest Vanemuise kandle hääl põksus tal juba lapsest peale põues.
