Mälksoo ega ka keegi teine ei saagi teada, miks Vene Föderatsioon soovib omavolilise piiri demarkeerimise kahepoolseks kokkuleppeks muuta. Välja arvatud Läti, pole vist ainsatki riiki, mis pärast okupatsioonist vabanemist on okupeerija õigusjärglasele kinkinud tüki oma territooriumist. Vene Föderatsiooni kõrgemad juhid on oma aega kulutanud süüdistamaks Eestit küllaltki tihti ja täiesti põhjendamatult Eestis elavate venelaste ahistamises. See süüdistamine ja Venemaa doktriin kaitsta teistes riikides elavate venelaste „au ja vara” – vajaduse korral relvajõudude abil – sunnib arvama, et Venemaa on veendunud, et ta saab kehtiva piirilepingu uuega asendamist kasutada palju rohkemaks kui oma maa-ala ebaoluliseks suurendamiseks.
Mälksoo kinnitab, et „Eesti ja Venemaa on tegelikult erineval arvamusel okupatsiooni fakti ja Tartu rahulepingu kehtivuse küsimuses” ning soovitab uus piirileping – mitte sõlmimata jätta – vaid sõnastada ainult „piiri küsimusi reguleerivana” ning jätta „mõlema riigi õigusteadlaste ja ajaloolaste edasiseks ülesandeks näidata tõlgenduslikult, mis on Tartu rahulepingu üksikute sätete staatus praegu.” Võimatu on arvata, et soovitatud akadeemilise väitluse käigus jääks Tartu rahulepingu senine staatus kehtima, kui Eesti õigusteadlased pole selles sügavalt veendunud ning on juba nüüd valmis pretsedenti loovalt ühe olulise peatüki Eesti nõusolekul tühistama (uus leping tühistab automaatselt Tartu rahulepingus määratud piiri paiknemise).
Mälksoo avaldab, et „1990-ndate keskpaigas jõudsid Eesti välispoliitika vedajad järeldusele, et Tartu rahulepinguga sätestatud piiri taastamise nõudlemine Venemaalt on lootusetu üritus.” Ilma rahvast pädevalt teavitamata on riigivõimu kõik instantsid ja õigusteadlased justkui vandenõuna pidanud tähtsaks mitte okupatsioonieelse Eesti Vabariigi ennistamist, vaid kehtiva piirilepingu uuega asendamist, mis tühistab ka juriidilise õiguse kaugemas tulevikus muutuda võiva Venemaaga suhelda lähimineviku teemadel mitte oblastina, vaid suveräänse riigina.
Mais 2005 allkirjastatud piirilepingu kohta on välisministeeriumi kodulehel dokument „Seletuskiri Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheliste piirilepingute kohta (07.06.2005).” Selles kirjeldatakse väga pikalt maismaa- ja merepiiridega seonduvat. Peatükis 6 pealkirjaga „Mõjud” on öeldud ainult:
„Kõnealuste lepingute ratifitseerimisega läheneb Eesti otsustavalt olukorrale, kus kõik tema piirid on lepingutega fikseeritud ning naaberriikide poolt vaidlustamata. See kindlasti tugevdab riiklikku julgeolekut tervikuna. Eesti Vabariigi rahvusvaheline seisund tugevneb. Kuigi praegu rakendatakse erinevaid Eesti ja Venemaa vahelisi kokkuleppeid ajutisel kontrolljoonel, võimaldaks allakirjutatud lepingute elluviimine kõrvaldada järelejäänud raskused ning legaalsed probleemid. Kindlasti aitab riigipiiriga seotud küsimuste lahendamine kaasa ka piiriäärsete alade arengule ja piiriülesele koostööle.”
Need paljasõnalised põhjendused poleks saanud õigustada uue, põhiseadusevastase, piirilepingu sõlmimist. Uue lepingu õigustamiseks kirjutati ilmselt kolmas „Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne.” Selles rahva tahtest ja üldsätete ülimuslikkusest teiste peatükkide suhtes enam ei räägita. Küll on öeldud, et „Põhiseadust on õpitud tõlgendama eesmärkidest ja väärtustest lähtudes” ning „nõnda nagu teisteski arenenud riikides, ei anna pelgalt Põhiseaduse teksti lugemine vastuseid riigiõigusliku tegelikkuse kohta.”
„Tõlgendatud” põhiseaduse kohaselt andsid õigusteadlased mais 2005 riigivõimule õiguse rahvalt luba küsimata kehtiv piirileping uuega asendada. Venemaa võttis sellelt tagasi oma allkirja ja soovib nüüd uut lepingut. Seda soovi tahetakse täita väites, et Vene Föderatsioon omavoliliselt võetud maid tagasi ei anna. Ent ometi ei saa Venemaa soov olla piisav põhjus hakata Tartu rahulepingust aeg-ajalt kustutama sätteid, mis neile ei meeldi. Eesti rahvastiku vägivaldne muutmine okupatsiooniaastatel lausa nõuab mitte looma pretsedente, mis võimaldavad järeldada, et väikeriigid peavadki alluma suurte riikide soovidele. Loovutades juriidilise õiguse oma maad endale pidada, suisa õhutame Venemaad meile mõne aasta pärast uusi soove esitama. Võibolla küll ainult siseriikliku olukorra muutmiseks Eesti kodakondsusega venelaste nõudel.
Riigivõim ja õigusteadlased võiksid lugeda, mida neist suuremate kogemustega analüütikud ja arvamusliidrid on Venemaa teemal kirjutanud. Endine USA riigisekretäri erinõunik Paul Goble kirjutas hiljuti (EWR 07.02.13), et Vene Föderatsioon on asunud jõulisemalt tagasi lükkama väiteid, milles peetakse Nõukogude Liitu Balti riikide okupeerijaks. Goble rõhutab, et Nõukogude Liidu okupatsiooni Balti riikides ei tohi käsitleda mingi akadeemikute vestlusringi kuuluva „tühise ajaloolise tülina – see on karm tegelikkus, mille tähtsust praegu ega tulevikus ei või alahinnata.”
Eestlastele hästi tuntud teine Baltikumi ja Venemaa ekspert, Edward Lucas kinnitab Center for European Policy Analysis raportis nr 34 (28.01.13), et „Venemaa strateegiline kultuur on läbinisti paranoiline ning tõenäoselt jääbki selliseks.” Lucas taunib ka analüütikuid, kes on „ülimalt ekslikult arvanud, et Venemaa paranoiat tuleb maha rahustada järeleandmiste tegemisega. Õige on järeleandmisi mitte teha ning vale on arvata, et õnnelik Venemaa käitub paremini.”
Riigivõimul ei ole praegu idapiiri teemal volitust millekski muuks, kui denonsseerida mais allkirjastatud põhiseadusevastane leping ja lõpetada uue lepingu sõlmimise läbirääkimised. Kui ikka soovitakse Venemaale tükk Eesti maa-ala kinkida, tuleb selleks korraldada vajalik rahvahääletus. Eesti ja selle territooriumi piirid olid kuni okupeerimiseni rahvusvaheliselt tunnustatud. Eesti okupatsioonieelsesse olukorda taastamist on rahvusvaheline kogukond valdavalt ka nüüd tunnustanud. Eesti ei saa Venemaad sundida Eesti suveräänsust tunnustama ja demokraatlikud riigid ei saa nõuda Eestil teha järeleandmisi, mis võimaldaksid Venemaal Eesti ennistamist tunnustada. Kuni Venemaa demokraatlikuks muutumiseni tuleb leppida 20 aastat kestnud idapiiri olukorraga.
Harri Kivilo,
„Kustumatu õiguse nimel” autor
