Sellega võttis Johann Voldemar Jannsen saksa eeskujul kasutusele maarahva asemel sõna eestlane.
Mis või kes on see eestlane? Teadlased on seda küsimust käsitlenud ja uuringud on näidanud, et meie kohta on välja toodud negatiivsed iseloomujooned: on kinnine, tuim, kade ja külm. Positiivsete omadustena tulevad tihti ette: töökas, aus, tark ja tubli. Nendele lisanduvad veel aeglane, rahulik, tagasihoidlik ja tugev.
Kuid jälgides välismaa tähelepanekuid, siis koorub sealt mitut sorti kujutluspilte. Tihti mainitakse, et eestlased on rahulikud, tasakaalukad ja tõsised. Usaldusväärsus, ausus ja tagsihoidlikkus ja mitmed teised omadused lisanduvad nendele. Me oleme loogikale ja ratsionaalsusele toetuv rahvas.
Täheldatakse, et eestlased on otsekohesed. Juttu aetakse keerutamata – kui midagi on öelda, ei mingit ‘small talk’’i. Eestlaste seisukohalt on see lihtsalt praktiline suhtlusviis, kuid paistab välismaalasele ebaviisakana.
Oleme ka uhked selle üle, et välismaal määratletakse meid IT-riikide liidrite gruppi üle maailma.
Rahvusliku iseloomu stereotüübid on ajas püsivad ning isegi ekstreemsed poliitilised või majanduslikud muutused ei suuda rahvuslikku iseloomu radikaalselt muuta. Oleme ka uhked selle üle, et välismaal määratletakse meid IT-riikide liidrite gruppi üle maailma.
Kuskil 200 000 eesti juurtega inimest elab välismaal suuremate võõrkultuuride sulatuspottide keskel. Kuidas suudame ennast edaspidi hoida eestlastena, rääkimata elujõulise ühiskonnana? On meil küllalt rahvuslikku jätkusuutlikkust, et säilitada piisavat ‘kriitilist massi’?
Kuigi prof. Anu Realo lähenemine küsimusele käsitleb kodumaa olukorda, võib tema soovitus ka leida kohta välismaal: ,,Õige eestlane on see inimene, kes arvab, et ta on eestlane ja ennast eestlaseks peab.“
,,Hei you, hüppa sisse, vesi on mõnus.“