Pärast õpetaja sõnumit liitus külaliskooriga koguduse segakoor. Ühiselt esitati veel kolm laulu, juhtasid Heli Tenno ja Ingrid Silm. Lõpupala, milleks oli Franz Gruberi igihaljas „Püha öö“, saatis klaveril Jaan Medri. Järgnes haarav orelisoolo Juha Tikkanenilt, siis palve, õnnistamine ja koguduse lõppkoraal.
Vaimulikul oli palju tänusõnu kõigile, kes hingestatud jõulumuusikaga teenistust kaunistasid, eesotsas külaliskoori ja selle dirigentidega. Organist Juha Tikkanen oli kõik oma esitatud palad maitsekalt valinud Bachi päevakohastest prelüüdidest.
Järgnes koosviibimine kiriku saalis, kus kogudusel oli võimalus veeta hubaselt aega lõunalauas koos muusikutega. Agarad perenaised kostitasid kirikulisi maitsva ja rikkaliku jõululauaga a la „eit tegi mulle suure vorsti, sarvilise saiapätsi“. Jah, see oli tõeline jõululaud, verivorsti ja kõige juurdekuuluvaga. Laulupisik oli aga kirikus naha vahele istutatud, seda ei sobinud jätta tukkuvasse olekusse. Liiatigi oli nüüd kõigil võimalus kooridega ühineda, saaniga läbi sahiseva lume libiseda, hirvekese punane nina teed näitamas. Põõsasse (või siiski jõulupuu taha?) peidetud klaveri leidis Heli üles ja ühiselt süvendati jätkuvat advendimeeleolu.
Ei saanud kuidagi lahkuda tänamata nobedaid perenaisi, kes koguduse kõhumured nii meeldivalt lahendasid. Ei saanud ka lõpetuseks jätta pöördumata tagasi kirikumuusika juurde ja lõpetada paari rõõmsa jõulukoraaliga. Süüdati ju alles esimene advendiküünal. Tõeline jõulurõõm on alles ees. Vaata, sinu kuningas tuleb.
Eerik Purje, Toronto