Arutelu all olid ehatarelaste õigused (bill of rights), teistes analoogsetes asutustes toimunud ahistamisjuhtumid ja raportid, infektsioonikontroll ja isikliku hügieeni probleemid. Vabatahtlikele õpetati isegi sedavõrd elementaarset asja nagu käte pesemine ja desinfitseerimine. Et asi oleks selgem, korraldati lisaks ka õpetlik videoseanss. Iga vabatahtlik sai kaasa mahuka materjali pealkirjaga Ehatare Volunteer Orientation Manual.
Kas selle läbitöötamisele järgneb ka vastav kvalifikatsioonieksam, jäi lahtiseks. Arvestades praeguste vabatahtlike vanust, võib selle materjali omandamine tekitada omaette probleeme. Suurima uuendusena sai teatavaks, et iga vabatahtlik peab nüüdsest läbima ka politseikontrolli, mille käigus määratletakse tema sobivus ja usaldatavus vabatahtlikuna töötamiseks. Tahaks küll väga loota, et need uued nõuded ja eeskirjad ei vähenda niigi hõredaid Ehatare vabatahtlike ridu. Nagu juba tavaks saanud, pakuti vabatahtlike tervise tugevdamiseks ka gripivastase süsti võimalust.
Kokkutuleku teine osa toimus keldrikorrusel asuvas kirikusaalis hubase lõunasöögina, mille kohta võiks tõesti öelda: „Enne töö, siis puhkus.” Meeldivas atmosfääris kulgenud lõunasöök mõjus lõõgastavalt, pakkudes vabanemist eelnenud bürokraatlikust rutiinist. Ehatare juhtkond näitas oma lugupidamist ja tänulikkust vabatahtlike abistajate vastu. Pidulik lõunalaud oli kaetud kõigile kutsutuile, kellest kahjuks suur hulk jäi kohale tulemata.
Osalenuid tervitas ja tänas Ruth McFarlane. Meeldiva sõnavõtuga astus üles Eesti Abistamiskomitee Kanadas esimees dr. Mart Leesment. Muusikalise tervituse edastasid kolme lauluga „Ehatähed” Heli Tenno juhatusel. Söögipalve pidas pastor Jüri Puusaag. Muusikalist meelelahutust pakkus seekord toreda üllatusena kitarrist ja laulja Riho Sinisalu Eestist.
Oma viimase lõuna vabatahtlikele valmistas Ehatarest peatselt pensionile siirduv Helena Välitalo. Kõigi osalejate ühine tänu ja parimad soovid Helenale!
Nagu juba alguses nimetatud, oli seekordne kokkutulek uuenduste ja üllatustega. See puudutas ka vabatahtlikele antud kingitusi – huvitava mõtteterakesega varustatud sügisene õun ja kaunis keraamilises potis toalill. Küllap saab iga vabatahtlik seda õuna hammustades uut energiat tegevuse jätkamiseks ja lill meenutab talle Ehatares viibivaid kaasmaalasi, kes vajavad nii väga tähelepanu, hooldust ja abi. Laudadele jäänud õunad ja lilled kutsuvad aga uusi ja nooremaid abistajaid Ehatarre. Pole ju kahtlust, et üks meie rahvusgrupi jätkusuutlikkuse olulisi tunnuseid ongi selles, kuidas kanname hoolt oma siinse esimese eesti põlvkonna eest. Näib, et seejuures pole ehk mitte niivõrd primaarne meie armas emakeel kui hooliv ja armastav meelsus ja suhtumine.
Olgu veel lisatud, et sõna „volontäär” oli algselt sõjaväeline termin, mis märkis vabatahtlikult väeteenistusse minejat. Asugem siis edaspidi vabatahtlikena Ehatare elanikke teenima, sest Ehatare vajab ja ootab selliseid kohusetundlikke ja distsiplineeritud volontääre.
Südamlik tänu Ehatare juhtkonnale, kõigile töötajatele ning vabatahtlikele selle ainulaadse asutuse käigushoidmisel nüüd ja tulevikus!
Jüri Puusaag
