Läänemereäärsed poolakad austavad vist meist hardamalt oma esivanemaid. Kas see on seotud vaid usuga – ei tea – aga näiteks Zakopane surnuaia väraval on kiri – rahvus on rahvas ja tema hauad. Sellest loogikast on mõistetav, miks hingedepäeva pühitsetakse Poolas massiliselt ja kalmistud pole Poolas kunagi inimtühjad. Liikudes Eestis väljaspool pealinna, tekib vahel tunne, et meid on arvuliselt nii väheks jäänud, et meid ei jätkugi kõigile väiksematele kalmistutele minekuks.
Enne jaanipäeva tasuks võimalusel käia ka väikestel kalmistutel ja rahulikult mõelda asjade üle, mis seotud meie ajaloo kultuurilise omaksvõtmisega. Ehk sellised pisikesed, rohtukasvanud kalmistud annavad meie vaimule sobiva pinnase mõistmaks kunagi hiinlaste poolt antud hinnangut maailma ajaloole ja võõraste küsimusele, miks mongolite (ülem)võim kujunes pikemas ajaloolises perspektiivis suhteliselt lühikeseks – „nad kaotasid oma võimu, sest nad tohutult kiirustasid kõiges”, olevat vastanud elukogenud hiinlane. Väikestel kalmistutel Eestis tunnetab meie rahva pidevat kiirustamist lausa füüsiliselt.
Üheks selliseks väikeseks ja suhteliselt „keskmist kalmistukultuuri” esindavaks surnuaiaks on Mihkli kalmistu Koonga vallas Pärnumaal. Kui püüaks meie kultuuri jaoks laiendada poolakate mõtet, et rahvuse hulka kuuluvad ka meie esivanemad, kes puhkavad oma und mitte ainult riigi tähtsamatel kalmistutel, vaid lihtsates kogukondade surnuaedades.
Kiirustamismaania ei anna aega sügavamalt mõelda oma eelkäijate tegemistele. Kiirustamine ei anna aega mõelda rõõmuga ja positiivse energiaga hällide poole, kust peaks tulema rahva tulevik. Nooremast põlvkonnast peaksid tulema ju need, kes trotsides raskusi, viivad edasi keele ja kultuuri.
Pean tunnistama, et sattusin Mihkli kalmistule esimest korda 22. mail s.a., kui saadeti viimsesse puhkepaika prof. Gabor Bereczkit (1928-2012). See päev oli Mihkli kalmistu loos kindlasti eriline, sest asetati ju seal pärgi nii meie riigi presidendi kui Soome ja Ungari riikide poolt ning ärasaatjate hulgas oli avaliku elu tegelasi, kes kuuluvad meie kultuuri eliiti.
Mark Soosaar, kes kultuuriinimesena tundlikum kui teised kohalikud, püüdis kohalikele vallameestele hingele panna, et oma kalmistu eest võiks tulevikus enam hoolt kanda, eriti kevadel-suvel, kui siia tullakse kaugemaltki kui vaid Koongast või Pärnust. Mihkli kalmistu on G. Bereczki matuste järel kantud rahvusvahelisele kaardile, sest kui temast ikka ja jälle teaduslugudes kirjutama hakatakse, mainitakse kindlasti tema erilist soovi olla sängitatud sünnimaast kaugel asuvale külakalmistule Pärnumaal.
Ajalooga on sageli nii, et üks lugu lükkab jutustama (uurima) mõnda juba veidi unustatud lugu. G. Bereczki matustega seoses kerkis üles laiem küsimus seoses Mihkli kalmistuga – kes enne suurt keeleteadlast ja tõlkijat on meie kultuurile suurima panuse andnud ja kelle viimane puhkepaik samuti sellel kalmistul. Tegelikult olevat G. Bereczki eemalt tulnuna alati rõhutanud, et on isegi imelik, et unustusse on langenud Koonga vallas sündinud ja Mihkli surnuaial puhkav Mihkel Lüll (1884-1941).
Mihkel Lüll sündis Pikavere külas Koonga vallas Naelaka talus taluomaniku pojana. Kui otsida tema kohta andmeid, leiame, et ta oli põllu-, metsa-, sõja- ja kirjamees. Tema koolitee oli seotud Tammiku valla- ja Pärnu linnakooliga, edasi viisid õpingud Venemaale. Seetõttu oli ta 1917. a. Eesti ajaloo jaoks väga otsustavatel hetkedel saatuse tahtel Petrogradis.
Ajaloos on suuremaid ja väiksemaid kangelasi, aga kangelased on kindlasti inimesed, kes suudavad neile antud rolli maksimaalselt realiseerida. Kaasaegsete jaoks oli M. Lüllil kindlasti väga suured teened meie omariikluse saavutamisel. Loomulikult oli meie riigiks saamine paljus õppinud juristide ja poliitikute teene, aga vahel oli teatud läbimurreteks vaja eredaid isikuid, kes said omalt poolt ja omamoodi kaasa aidata asjade edasiviimisele. Nii ka Mihkel Lüll.
Eesti riikluse sünd jääks Koonga kandi lastele paremini meelde, kui neile räägitaks lugu oma valla mehe Mihkel Lülli käigust tollase Venemaa valitsuse juhi vürst Georgi Lvovi (2. 11.1861 – 7. 03.1925) juurde. Seda enam, kui lugu võiks rääkida lastele näiteks koos sellega, kuidas Eesti taasiseseisvumisel president Lennart Meri USA presidendi kalli vana gloobuse peale pastakaga häid kalapüügikohti märkis ja nii päris palju maailma lisatähelepanu Eestile tõmbas.
Õigusajaloolasena tuleb öelda, et vaatamata keerulisele 20. saj ajaloole, on meie riikluse eelduste tekkimisel ülioluline etapp tõesti 1917. a. kevadel, kui veel toimiva Venemaa raames sisuliselt halduslike piiride kehtestamisega loodi uue Eesti Vabariigi jaoks põhipiirid. Samuti oli autonoomia taotlus seotud otseselt paljude nende eeldustega, mis tegid Eestist lõpuks iseseisva riigi.
Eelnõu oli Venemaa valitsusele üle antud juba 17. (30.) märtsil 1917. Et eelnõust saaks seadus, otsustati Peterburi eestlaste toel „aidata see läbi suruda ka revolutsioonilisel teel” ja teame, et kuni 40 000 eestlast marssis just selle eelnõu toetuseks rongkäiguga läbi Petrogradi 26. märtsil (8. aprillil) 1917. Rongkäigule andis lisajõudu, et selles marssis 12 000 – 15 000 eesti sõjaväelast 30 orkestriga! Ametlikult korraldati rongkäik Eesti talurahva vabastamise mälestuseks, nagu ametlikult ikka oli olnud näiteks meie üldlaulupidudele lubade saamisel.
Pärast manifestatsiooni läksid Eesti esindajad vürst Georgi Lvovi vastuvõtule, et eelnõu kinnitamist kiirustada. Imposantsuse pärast võeti kaasa Koonga vallast pärit suure habemega turjakas sõjaväelane Mihkel Lüll, kes olevat seal valitsusjuhi kabinetis põrutanud rusikaga peaministri lauale ja käratanud: „40 000 eesti sõduri nimel Petrogradi garnisonis nõuan seaduse otsekohest kinnitamist!” Venemaa peaminister olevat püüdnud sõjameest rahustada, lubades, et tehakse kõik, mis võimalik.
30. märtsil (12. aprillil) 1917 kinnitas valitsus Eesti autonoomia seaduseelnõu (määruse). Selle seadusega ühendati Eesti rahvuslik maa-ala üheks kubermanguks. Kubermangu asjaajamine anti valitsuse määratava erilise komissari kätte, kelleks sai Tallinna linnapea, advokaat Jaan Poska (1866-1920).
Eesti riikluse seisukohalt oli ülioluline, et selle aktiga oli ette nähtud vastloodud „suure” Eestimaa kubermangu (meie tänase riigi tuumikala) maanõukogu moodustamine, mis 1917 novembri lõpus kuulutas end kõrgeimaks võimuks Eesti alal.
Mihkel Lülli panus Eesti riikluse sündi oli kindlasti suurem, kui tema kuulus rusikahoop vürst Lvovi kabinetis, aga see oli sedavõrd sümboolne, et jäi legendina saatma Lülli elu lõpuni.
M. Lüll püüdis peale Vabadussõda leida kohta Eesti poliitilises elus, püüdes 1920. a. pääseda nimekirjas Sõjameeste Võit Riigikokku, kuid tema nimekiri ei omanud sõja järel enam edu. Teenete eest Vabadussõjas anti talle aga Läänemaal Vanamõisas väärikas elukoht, kus ta kuni 1941. a. traagiliste sündmusteni tegutses.
Kas teadsid tema hukkajad 1941. a. suvel, et selle mehe rusikahoop murdis Eestile 20. saj tee omariiklusele või tegutsesid nad Vabadussõja kangelasega arveid klaarides lihtsalt pimedast vihast, seda me ilmselt ei saagi teada. M. Lüll maeti lähedaste poolt 1941. a. Mihkli kalmistule ja talle tegi lihtsa tammepuust risti Pikavere taluperemees. M. Lülli haual olev rist on ajast puretud ja ootab selgelt asendamist suurema hauatähisega, millelt võiksid nii kohalikud kui võõrad välja lugeda, et seal puhkab meie riigi sünni juures südame ja hingega tegutsenud mees. Koonga kandi lapsed võiksid sellest aga õppida, et ajaloos on hetki, kui suurte sündmuste ligi satuvad lihtsurelikud ja siis sõltub mehest või naisest, kas ollakse valmis selleks, mida saatus neile ette pannud. M. Lüll sai oma rolliga Eesti jaoks Petrogradis 1917. a. hakkama ja seetõttu loeti teda õigustatult mitte ainult kodukandis kangelaseks.
Mihkli kalmistul on ka suure kultuuriloolise väärtusega Vabadussõja mälestussammas, mis avati esmakordselt mais 1926. XX saj teisel poolel langes see aga hävitajate küüsi ja alles 1988. a võidupühal taasavati Mihkli kalmistul Vabadussõja monument. Mihkli kalmistu sammas on mõõtudelt suhteliselt tagasihoidlik, kuid minu arvates üks huvitavamaid Eestis. Koonga valla mehed, kirjutades 1926. a tekste Vabadussõja mälestusmärgile, panid kirja sügava õpetuse, kuidas kirjutada suurte konfliktide aja ajalugu. Mihkli kalmistu mälestuskivil on kirja pandud nii maailmasõjas hukkunute kui Vabadussõjas langenud kihelkonna meeste nimed.
Kui Eestis püüavad poliitikud tänagi tekitada suurt segadust, arvates et isegi nii pika ajalise distantsi järel võiks just neil olla õigus nimetada kedagi kangelaseks või mitte, omamata mingeidki selgeid kriteeriume. Vahetult maailma- ja Vabadussõja järel aga omasid lihtsad Koonga valla mehed kindlaid kriteeriume. Nad nimetasid I maailmasõjas langenud oma kihelkonna mehi – „ilmasõja ohvriteks” (võõras väes, võõras mundris, võõraste lippude all langenud on ohver ja see ei sea kahtluse alla kuidagi nende meeste isiklikku meheau, julgust ja väärikust). Kangelasteks lugesid Koonga mehed „oma riigi eest auga lahingus langenuid” (seega sõdida tuli selgelt Eesti riigi eest ja oma lippude all, aga samuti lugesid need ise sõjast osa võtnud mehed, et kangelased on vaid need, kes langenud lahingus sõdurile väärikal kombel). Seega on mälestuskivil kirjas selge piirang – „Vabadussõja kangelastele, kes auga lahingus langenud.”
Tänastel 20. saj pärandi suhtes otsustajatel, kellest paljud pole kunagi püssirohusuitsulõhna tundnud, tasub meelde jätta vanade sõjameeste teadmine, et sõda pole naljaasi ja igale sõjamehele pole saatus andnud võimalust auga lahingus langeda, sõda on julm vaatemäng ning sõjas on alati olnud ning on tulevikuski kangelastest palju enam ohvreid. Ida-Euroopa ajalugu 21. saj pole suutnud siin veel selget vahet teha ja tõmbleb sageli sarnaselt Venemaaga otsingute ajas, kus vahel püütakse kangelaseks olekut isegi pärandatavaks teha….. Taoline praktika ei peaks kuuluma meie kultuuri ja seetõttu on Mark Soosaarel õigus, kui ta arvas Gabor Bereczki matuste ajal õitsvate sirelite vahel sel surnuaial seistes, et Mihkli väike kalmistu koos Vabadussõja mälestussambaga peaks olema meie kultuuri jaoks säilitatud isegi mitte kui üks kalmistu, vaid kui tükike ehedat rahva tarkust, kuidas saada hakkama ajalooga.
Kui suudaksime Mihkli kalmistu korda teha ja säilitada tulevastele põlvedele, siis oleks meie kultuuris Pärnumaalgi olemas koht, kus käia sagedamini, koos laste- ja lastelastega, nagu teevad seda näiteks oma kodumaal poolakad ja seal toimub see ilma mingi sunni- ega riikliku korralduseta.
Mulle tundub, et üks ajalootund sel kalmistul Koonga valla koolilastele igal kevadel teeks neist selles mõttes haritud inimesed, kes saaksid kogu elu hästi aru nii sõdade loomusest üldse kui ka sellest, kuidas neis raskeis oludes on inimesed siiski suutnud inimeseks jääda.
Prof. Peeter Järvelaid
