Telli Menüü

Vabadussõda kui iseseisvuse proovikivi

Hiljuti oli selles rubriigis juttu 11. novembril tähistatavast kangelaste mälestuspäevast. 11. novembril 1918 alistus Saksamaa I maailmasõja tulemusena Antandile. Juba 5 päeva hiljem, 16. novembril, andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vācietis käsu alustada pealetungi Soome lahest kuni Ukrainani.

Nõukogude Venemaa eesmärgiks oli Vene impeeriumi endiste piiride taastamine, 
Soomusrong nr.6 - www.wikipedia.org

punavõimu kehtestamine ning maailmarevolutsiooni ideede levitamine endistel tsaaririigi aladel, sh. Eestis. 95 aastat tagasi, 28. novembril 1918 tungisid venelased kahe diviisi, 12.000 mehega Narvas üle Eesti piiri. Noor Eesti Vabariik oli sunnitud astuma sõtta Venemaa vastu.

Et Eesti rahvaväe organiseerimine oli alles alanud, suudeti rindele saata vaid 2200 meest. Pole siis ime, et Vabadussõja esimese kuu jooksul Eesti väed taganesid ning Punaarmee vallutas ilma suurema vaevata Kirde- ja Kagu-Eesti, sh ka Tartu linna.

Eestit toetasid võitluses Nõukogude Venemaa vastu välisriigid. Nii saabus 12. detsembril Tallinna reidile Suurbitannia sõjalaevastik admiral sir Edwyn Alexander Sinclairi juhtimisel, tuues Eestile relvi ja varustust. USA abistas Eestit peamiselt humanitaarabiga. Oma osa oli ka kohalike baltisakslaste poolt moodustatud Balti pataljonil Konstantin Weissi juhtimisel ja Pihkva piirkonnas Punaarmeed takistanud vene valgekaartlaste Pihkva korpusel. Detsembri lõpul jõudsid Tallinna soome vabatahtlikud, mis innustas ka eestlasi. Hakati moodustama isamaaliselt häälestatud koolipoiste vabatahtlikke salkasid.

Mobilisatsiooniga suudeti 5. jaanuariks 1919 Eesti kaitsejõududesse koondada ainult 13.500 meest. Põhilise osa kaitsejõududest moodustasid I maailmasõjas osalenud eesti ohvitserid ja needsamad kooliõpilastest vabatahtlikud, kellel oli tähelepanuväärne roll Vabadussõjas. Ikka ja jälle küsitakse, kuidas suutsid noorukid võita hea väljaõppega Läti punaseid kütte. Nad pidid olema tõesti ülimalt julged, ja isamaa-armastus oli nende jaoks väga oluline.

Kõneldes Vabadussõja alguse 90. aastapäeval, 28. novembril 2008, ütles president Toomas Hendrik Ilves, et Vabadussõda oli meie rahvuse küpsemise, esivanemate unistuste ja meie vabadustahte proovikivi, kes julgesid raskuste kiuste ja erakordse tahte toel teha teoks ühe väikese rahva oma riigi unistuse.
On paradoksaalne, et kui Vabadussõja lõppu tähistatakse suurejooneliselt ja pidulikult võidupühana, siis selle algusele ei pöörata eriti palju tähelepanu. Kas eestlased häbenevad sõja alguse tagasilööke, taandumisi ja kaotusi? Ometi polnud 95 aasta tagune ajalooline otsus astuda märksa arvukama ja võimsama vaenlase vastu mitte ainult julgustükk, vaid meie riigi rajajate vabaduspüüdluste tõeline proovikivi.

On tõesti ime, et meie väike ja noor vabariik suutis võita Vabadussõja. Taas on põhjust mõelda tänulikult kangelastele, kelle nimed kipuvad juba ununema ja mälestuskivid sammalduma. Kui 28. novembril 1918 poleks Vabadussõda alustatud, poleks meil Eesti Vabariiki ilmselt olemaski.

Elle Puusaag

Loe edasi