Hiljuti avatud online-näitus annab ülevaate tuhandete eestlaste erakordsest ettevõtmisest põgeneda 1940ndate lõpul saladuskatte all Rootsist, et seilata päevinäinud meresõidukites üle Atlandi ookeani vabadusse.
Needsamad eestlased olid juba korra põgenenud. 1944. aasta sügisel, kui natsi-Saksamaa okupatsioon Eestis oli lõppemas ja nõukogude väed lähenesid taas Balti riikidele, põgenesid kümned tuhanded eestlased väikestes paatides üle mere Rootsi. Põgenikud arvasid, et nüüd on nad turvalises kohas, ent Nõukogude Liit hakkas Rootsit survestama eestlasi koju tagasi saatma. Pärast esimest nõukogude okupatsiooni aastatel 1940-41, mille käigus tapeti, küüditati ja vangistati üle 20 000 eestlase, ei olnud kodumaalt põgenenuil mingeid illusioone, mis neid kodumaal oleks ees oodanud.
Teise maailmasõja järgsel ajal oli pagulastel keeruline Rootsist seaduslikult edasi liikuda ja veelgi keerulisem saada luba siseneda Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse. Eelistades olla ise oma saatuse sepad, panid paljud eestlastest pagulased oma napid säästud kokku, ostsid ja tegid korda vanad laevad ning lahkusid nendega Nõukogude Liidu haardeulatusest võimalikult kaugele.
Näitus ,,Vabaduse tuuled“ jutustabki edasi nende vaprate meeste, naiste ja laste lood.
Mereajaloolase Jüri Vendla hinnangul lahkus vahemikus 1945-1951 Rootsist 47 laeva, millest vähemalt 17 jõudis Ameerika Ühendriikidesse, 11 Kanadasse, seitse Argentinasse, kaks Brasiiliasse ja kolm Lõuna-Aafrika Vabariiki. Enamiku neist reisidest korraldasid eestlased, aga laevade kapteniteks oli kalätlasi. Mõned laevad ei jõudnudki sihtpunkti: mitmed katkestasid oma reisi poolel teel ning osad kas uppusidvõi langesid nõukogude patrull-laevade saagiks. Kuna reiside korraldamine käis suure saladuskatte all, siis eiole meil ilmselt täielikku ülevaadet kõigist teele asunud laevadest.
,,Mitte keegi peale viikingite pole tulnud (üle Atlandi) nii väikeste alustega,“ väljendas oma jahmatust üks Kanada piirivalveametnik, kui 29 reisijaga Astrid maabus 1948. aastal Quebecis.
Väliseesti ja ameerika ajakirjandus ristis need põgenikepaadid ,,viikingilaevadeks“, sest nad alustasid oma teekonda Rootsist ja nad jõudsid tänu enamasti kogenud meremeeste juhtimisel edukalt oma sihtpunkti. ,,Mitte keegi peale viikingite pole tulnud (üle Atlandi) nii väikeste alustega,“ väljendas oma jahmatust üks Kanada piirivalveametnik, kui 29 reisijaga Astrid maabus 1948. aastal Quebecis.
Lisaks hämmastavate lugude jagamisele on antud näituse eesmärk arendada edasi uurimistööd, millega alustas Jüri Vendla raamatus ,,Unustatud merereisid. Eestlaste hulljulged põgenemisreisid üle Atlandi 1940. aastate teisel poolel“. See on ainus raamat, mis annab põhjaliku ülevaate Balti päritolu põgenikelaevade teekondadest üle Atlandi. Kui see 2010. aastal ilmus, juhtis autor tähelepanu, et nõukogde võimud olid seda perioodi Eesti ajalookäsitluses piiranud. Antud näitus üritab neid teemasid taas avalikkuse ette tuua.
,,Vabaduse tuuled“ näituse koostas Tallinna ülikooli magistrant Lisa Trei koostöös Vabamuga, kuhu Trei saabus konsultandina tänavu kevadel Fulbright Specialist programmi kaudu. Lisa Trei töötas varem Stanfordi ülikoolis, millel on omakorda Vabamuga juba pikaajaline koostöö. Näitus on osa Vabamu NoVa (Noorte Vabamu) haridusplatvormist, mida veab Ede Schank Tamkivi. Näituse ,,Vabaduse tuuled“ loomist on rahaliselt toetanud Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital ja Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides. Näituse kujundajad on Franka ja Anni Vakkum ning tehnilise lahenduse teostas Inga Sokman Civittast. Välisministeeriumi programmi abil jõudis Vabamusse suvepraktikale Glasgow ülikooli magistrant Maja Soomägi, tänu kellele on ,,Vabaduse tuuled“ lisaks eesti ja inglise keelele peatselt loetav ka rootsi keeles.
Lisateabe saamiseks külastage: freewinds.vabamu.ee/et või freewinds.vabamu.ee (inglise keeles)
