See rahvustunne on nii tugev, et Mark Täht, Marika Ets ja Aili Sarapik on Eestisse elama läinud.
Järgmised tervitused tulid Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides esimehelt Marju Rink-Abelilt. Ta kinnitas, et võime uhked olla selle üle, mida Eestis on saavutatud pärast taasiseseisvumist, aga kõik pole sujuvalt läinud. On vaja rohkem ühistunnet ja hoolivust, mis rahval oli Eesti Vabariigi sünniaastatel, et edasi viia ühist eesmärki Eesti õitsenguks ja julgeolekuks.
Lääneranniku Eesti Päevade ja ESTO Festivali esindaja Mati Otsmaa tõi tervitusi läänerannikult ning kutsus kõiki sel suvel osalema sel suurel üritusel, mille eesmärk on ühendada eestlasi üle maailma. Ta siis kirjeldas väga ahvatlevalt kõiki tegevusi ja lõpetas sooviga: „Kohtume San Franciscos!”
Veteranide austamise viis läbi Baltimore Eesti Kool ning lapsed panid lilled rinda Evart Sarapikule ja Aado Vaigrole. Kolmas veteran, Kaljo Roomets, ei saanud tervise tõttu kohal olla. Rahvas seisis ja laulis „Eesti lipp”, millele järgnes laste deklamatsioon. Läinud aastal küsis president Ilves „Miks on Eestis hea elada?” ja Baltimore Eesti Kooli lapsed esitasid oma lemmikvastused, näiteks „Meil on väike riik, kus igaüks loeb ja on oluline / Meil on õ-täht ja me oskame seda sõnades ka õigesti välja hääldada! / Meil on arusaam, et igal lapsel peaks olema ligipääs heale haridusele”.
Teadustaja Mare Saar tutvustas aktusekõnelajat, Eesti Suursaadikut USAs Marina Kaljuranda, kes on töötanud Välisministeeriumis 1991. aastast ning oma silmapaistva töö eest on teeninud Valgetähe III klassi ja Riigivapi III klassi teenetemärgid.
Suursaadik alustas öeldes, et tal on hea meel olla Baltimore'is , ühes väikeses eesti linnas USAs. Andis põgusa ülevaate esimestest vabariigi aastapäeva pühitsemistest, kirjeldades elavalt pilte nendest üritustest. Kõik see lõppes 1940.a, kui N. Liit okupeeris Eesti. Pärast seda peeti VA vaikselt kodus või ainult enda südames. Aga nüüd on vaid viis aastat Eesti Vabariigi 100. a juubelini ning peab ettevalmistusi tegema, et oleks väärikas pidu, sest eestlased oskavad pidutseda.
27. märtsil on taasiseseisvus kestnud kauem kui esimene iseseisvuse aeg. Aga eesti rahvas on priiuses saanud julgeks ja on veendunud, et ajalugu ei kordu. Eesti on oma koha leidnud Euroopas ja ka laiemas maailmas.
President Ilves oli oma 31. detsembri kõnes öelnud, et Eesti on saanud küpseks riigiks, aga rahulolematus on normaalne ja viib riigi edasi. Alati saab asju paremini teha, kas lastele parem haridus, noortele paremad töötingimused, pensionäridele võimalus reisida, kõik mis on võimalik arenenud riigis. Ega kõik soovid saa kohe rahuldatud ja mõnede soovide tulemusi näevad alles lapsed või lapselapsed.
Suursaadikul on alati uhke rääkida eestlastest, kes on USAs olnud edukad. „They are Americans during the week and Estonians during the weekends,” kinnitas pr Kaljurand inglise keeles. Pr Kaljurand rõhutas seda tööd, mida väliseestlased on teinud Eesti vabaduse eest, eriti okupatsiooni ajal. Võõrsil olid nad diplomaadid oma asukohamaades ega lasknud Eestit unustada. Hoiti üksmeelselt elus eesti kultuuri üle mitme põlvkonna kooride, tantsurühmade, eesti koolide ja teiste organisatsioonide toel. See kultuuripärand on suurt tänu väärt.
Eesti ei unusta neid, kes on teda aidanud ja pr Kaljurand nimetas, et endisele USA välisministrile Hillary Clintonile anti Maarjamaa Rist. Kui pr Kaljurand oli 23. veebruaril New Yorgis aktusekõnet pidamas, andis ta üle teenetemärgi Mardi Valgemäele.
Kõne lõpuks tõi pr Kaljurand näite, kuidas kaks inimest, üks vanem ja teine noorem jagasid mõtteid, miks Eestis on hea olla. Raul Rebasele „meeldis riik, kus inimlik ressurss on vabadus”, 11-a Gaspar ütles: „Mõnus keel ja hääd sõbrad – jätkuks õnne ja rahu”. Oleme uhked Eesti üle ja töötame koos, et Gaspari soov läheks täide.Suursaadiku kõne võeti vastu tugeva aplausiga.
Järgnevalt esitas Baltimore-Washingtoni Eesti Segakoor Mati Tammaru juhatamisel kolm laulu: Olav Ehala „Eesti, mu südame sünnimaa”, Rein Rannapi „Rahu”, mida saatis klaveril Meelis Jõesaar ja Jüri Mandre „Kodunõmm”. Esimest ja kolmandat laulu saatis Silvi Valge.
Baltimore Eesti Selti esinaine Lea Kiik tänas seltsi endist esimeest Toivo Tagametsa suure töö ja lõpmatute tundide eest, mida Toivo kulutas, juhtides seltsi enam kui 20 aastat. Tänutäheks kinkis selts Toivole ingliskeelse Kalevipoja. Sama kingi sai Baltimore'i Eesti Seltsilt suursaadik Marina Kaljurand.
Lõppsõna ütles Baltimore'i Eesti Maja aseesimees Peeter Saar, tänades kõiki osalejaid ja aktuse korraldajaid ning kutsus kõik Kuld Lõvisse, kus ootas õhtusöök, karastavad joogid ning lõbus seltskond. Aktus lõppes Eesti hümniga, mille järel eesti kooli lapsed viisid lipud saalist välja.
Kuld Lõvis ootasid rikkalikult kaetud lauad ja kringel „95″ tänu perenaistele ja abilistele Vilve Ladonile, Maret Põldmäele, Siiri, Maili ja Aavo McClaffertyle, Helvi ja John Jesterile, ja Rickile.
Agu Ets
