Filosoofiaprofessor Colin McGinn väidab oma raamatus The Power of Movies, et istudes vaikselt pimedas kinosaalis ja jälgides ekraanil toimuvat, astub inimene oma nagu teise maailma. Paljudele pakub lõõgastust selline eemaldumine reaalsusest. Ümberorienteerumine filmis toimuvalt tegelikkusele nõuab aega. Aga just reageerimise aega jäi sel saatuslikul ööl kinos viibinutel napiks.
Kuidas võis küll meditsiinidoktori kraadiks valmistunud noor mees midagi nii sadistlikku korda saata? Näib, et ta valmistus selleks veresaunaks õõvastava põhjalikkusega, plaanides oma kuritegeliku stsenaariumi üksikasju pikka aega – ostes kokku relvi, lõhkeainet jm ning paigutades koguni pommilõksu oma korterisse.
On hämmastav, et vägivaldseid filme nii suurel hulgal üldse produtseeritakse. Järelikult on nende järele nõudmine, sest filmitööstus on mh ka äri, mis eeldab turu olemasolu. Jäädavalt on vist möödas „Heliseva muusika” jt sarnaste filmide ajastu. Neid peetakse liiga naiivseteks.
Ühel õhtul vaatasime koos lapselastega 1936. a valminud filmi Little Lord Fauntleroy. Poisid jälgisid seda vanaaegset südamlikku lugu ülima huviga, lausa lummatult. Teine ajastu, võõrad kombed, kummalised riided ja kõik muu ei häirinud neid põrmugi.
Holmes ajastas oma massimõrva aasta tagasi Norras toimunud tragöödiale, kui ta „hingesugulane” Anders Behring Breivik mõrvas Oslos ja Utøya saarel kokku 77 inimest. See, et midagi nii kohutavat juhtus Norras, ühes kõige rahulikumas ja kõrge heaolu tasemega riigis, shokeeris kogu maailma.
Kui Breiviki terrorirünnakud olid poliitilised, siis Holmesil olid ilmselt teised motiivid, mis selguvad ehk tulevikus.
Jõukude võimutsemine Torontos
Ka Torontos, mida linnapea Rob Ford nimetab jätkuvalt ohutuks linnaks, pannakse toime üks ränk kuritegu teise järel. Vaevalt suutsime toibuda 2. juunil Eaton Centre'i toidusaalis toimunud tulistamisest, kui 17. juulil asusid Scarborough's peetud grillipeol banded õiendama omavahelisi arveid. Nagu politseikomissar Bill Blair ütles, oli Eaton Centre'is tulistamise sihtmärgiks üks inimene, kus ülejäänud said juhuslikud tabamused; Scarborough's toimunut nimetas ta aga kõige rängemaks tulistamiseks Toronto ajaloos.
Ehkki äsjastel Statistikaameti andmetel on kuritegevus Kanadas taandumas ja jõudis hiljuti 1972. a tasemele, tõusis mõrvade arv 2011. a võrreldes 2010. aastaga 44 võrra ehk 7%.
Kuidas Torontos vohavat vägivalda peatada? Linnapea Rob Ford arutas seda probleemi esmaspäeval Ontario peaministri Dalton McGuintyga ja teisipäeval peaminister Stephen Harperiga. Kohtumistel jõuti arvamusele, et vägivalla ohjeldamiseks tuleb kasutusele võtta rangemad abinõud ja karmimad kriminaalkaristused. Nende väljatöötamine ja elluviimine nõuab muidugi aega.
Kas on veel rohtu, mis avitaks?
Columbine, Amish girls, Virginia Tech, Fort Hood, Gabby Giffords, nüüd siis Aurora kino – need kõik kannavad arutu vägivalla pitserit USAs. Siia võiks lisada nii Torontos kui ka Euroopas toimunud vägivalla-aktid.
Telestuudiotes vaieldakse ägedalt tulirelvade registreerimise vajalikkuse üle; arutatakse, kas peaks suurendama politseinike arvu; kuidas ennetada kuritegusid ning vähendada meedias vägivalla osakaalu jne, jne – ikka selleks, et muuta tavakodanike elu ohutumaks.
Norra peaminister Jens Stoltenberg kinnitas Breivikt tapatalgute 1. aastapäeva eelõhtul, et demokraatia on tähtsaim relv võitluses vägivallaga. Kõlab kenasti, aga kuidas seda relva praktiliselt kasutada?
Või kuidas reageerida vägivallast põhjustatud tragöödiatele? Mõrvarid püüavad meelega ärgitada viha ja hirmu oma potentsiaalsetes ohvrites, et alateadvuslikult elimineerida omaenda süümepiinasid. Sellepärast soovitavad psühholoogid jääda rahulikuks, mis nõuab muidugi erilist eneseületamist. Veelgi raskem on kurjategijale andestada, aga sedagi soovitatakse.
Süüria vennatapusõda
Vägivald piirdu ainult kuritegevusega. Süürias on käimas verine kodusõda. Tänavalahingud, purustatud hooned, kümned tuhanded hukkunud ja põgenenud… Ja ometi ei riski või ei taha keegi seal toimuvasse sekkuda.
Venemaa ja Hiina vetostasid möödunud nädalal juba kolmandat korda ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni, millega oleks Süüria presidendile Bashar al-Assadile antud 10 päeva ÜRO erisaadiku Kofi Annani poolt koostatud rahuplaani nõuete täitmiseks. Nüüd seistakse jälle lõhkise küna ees.
ÜRO on Süüria konfliktis järjekordselt tõestanud oma saamatust ja suutmatust. Tõesti – tähekombinatsiooni UN (United Nations) on õigem tõlgendada kui United Nothing. Sarkasm on siinkohal ehk õigustatud.
Caption:
Kanada peaminister Stephen Harper (vas) ja Toronto linnapea Rob Ford pärast 24. juulil Scarborough's toimunud kohtumist.
Elle Puusaag
