Hanna Arendti kurjuse määratlused
Viibides selle aasta alguses Münchenis, lugesin seal 20. saj II poole mõjuka politoloogi Hanna Arendti (1906-1975) tööd, kes oli lähedane tuntud Saksa filosoofile Martin Heideggerile (1889-1976) ja hiljem suhtles tihedalt Karl Theodor Jaspersiga (1883-1969). Lugedes Arendti tekste, küsisin endalt, miks me kasutame väljendit “hirmul on suured silmad”. Me loeme ennast nende rahvaste hulka, kes said II maailmasõjas rängalt kannatada. Noppisin Hanna Arendti poliitilistest tekstidest välja paar olulist mõtet, mida saaks seostada ka Eesti kultuuriga.
II maailmasõja järel, kui väga paljud mõtlejad rääkisid kurjuse ja vägivalla teemal suhteliselt sarnast juttu, oli maailma jaoks šokeeriv, kui juuditarist poliitiline mõtleja Hanna Arendt teatas, et pole vaja kurjust ise (ka mitte ohvrite poolt) suureks puhuda.
Toetudes ühele konkreetsele kohtuprotsessile endise natsiametniku üle, nimetas ta Iisraeli kohtus esile tulnud kurjust banaalseks (tühiseks).
Arendt möönab ka, et näiteks okupatsiooni puhul peavad avalikkuse (kogukonna) esindajad paratamatult suhtlema okupatsioonivõimu esindajatega. Kust, kui lähedalt peaks aga kulgema piir okupeerijatega suhtlemisel, nii et järgnevatel põlvedel ei tekiks kahtlusi, kas okupeeritud tegid ikka maksimumi oma rahva päästmiseks ega ajanud äkki üldiste huvide kõrval ehk liiga palju oma isiklikke asju.
Arendt heidab mõnedele oma rahvuskaaslastest kogukonnajuhtidele ette oskamatust suhelda kurjuse ja vägivalla esindajatega, mis viis vahel ehk isegi ohvrite arvu kasvamisele, mitte kahanemisele.
On arusaadav, et taolised kahtlused pidid lõikuma paljudele hinge, sest üles oli tõstetud filosoofiliselt küll huvitav teema, mida oli aga raske arutada inimeste hulgas, kes need jubedused omal nahal olid üle elanud.
Toetudes Arendti seisukohale, et igas kultuuris võiks olla järgmistele põlvkondadele edasi antud info nende eelmiste põlvkondade käitumisest ja suhtlemisest okupatsioonivõimudega, tuleks küsida, kuidas saaks siiski osutada targalt vastupanu okupeeritud riigis.
Selleks on meil kui noorema põlve esindajatel võimalus uurida viimase suure sõja ja sellele
järgnenud okupatsiooni ajalugu ja küsida veel üksikasju nendelt, kes seda aega ja neid sündmusi mäletavad.
Mida peaks tegema rahvas, kes jääb alla suuremate riikide võimule? 21. sajandilgi jagunevad eestlased mitmesse leeri, sest meid kummitab paratamatult meie põhjanaabrite kogemus, kuidas nemad oma maa
vabaduse eest seisid. Me ei saa ju ajalugu ümber teha, sest Eesti Vabariigi saatus II maailmasõja ajal on saanud lõplikult ajalooks, mida pole enam võimalik muuta.
Kuid siiski – me tahame teada, miks pidi meie rahvas maksma nii kõrget hinda oma valitud juhtide käitumise eest. Me peame mitte ainult uurima, vaid ka rohkem laiemalt selgitama oma rahva saatust ja eelmise sajandi ajalugu nii kodus kui väljaspool.
Molotov-Ribbentropi pakt ja Umsiedlung 1939-1941
Saksa ajakirjandus meenutab päris sageli aastat 1933 Euroopas ja püüab leida mingeid uusi lähenemisi, mõistmaks sügavamalt totalitarismi-revanšismi mehhanisme.
Pärast 1918. aastat parlamentaarse vabariigi suuna võtnud maad osutusid oma riiklik-poliitilise mudeliga
nõrgaks pikema majandusliku kaose tingimustes.
Tegelikult oleks Eesti ajaloos veel nii mõndagi uurimisväärset, mis aitaks paremini mõista ka Saksa ajaloo eripärasid, sest olid ju baltisakslased meie
kaasmaalased ja Eesti Vabariigi kodanikud, kes
mõjutasid aastatel 1933-1945 oma isikliku eluga tegelikult Euroopa ajalugu palju laiemalt, kui seda tahetakse tunnistada.
Eesti Vabariik polnud loomulikult ideaalne riik (päikeselinn), aga selle demokraatlik mudel oli sageli isegi uskumatult liberaalne ja heatahtlik inimeste suhtes, kes seda headust hiljem olude muutudes
Euroopas sugugi ausalt ja sama heatahtlikult ei kasutanud.
Tulles veel tagasi Hanna Arendti idee juurde, peaksime uute võimaluste raames uurima ausalt ja avatult baltisakslaste lugu Eestis ja Lätis ning tegema tõsiteaduslikke mikrouurimusi üksikute perekondade lõikes. Eriti huvitavad oleksid ajalooteaduse jaoks need baltisaksa (ja kriisi ajal baltisakslaste identiteedi võtnud eestlaste) suguvõsa uuringud. Praeguseks läbi viidud uurimused annavad juba aimu sellest, et ka mõned baltisaksa kogukonna juhid reetsid isiklike ambitsioonide, kasu ja karjääri nimel oma kogukonna huvid.
Kas nad andsid endale aru, et “päästes” oma kogukonda ühe diktaatori eest mingiks hetkeks, võtsid nad endale ühtlasi vastutuse kaugemate tagajärgede eest? Kas nad oskasid kujutleda, kui paljud inimesed peavad maksma oma eluga sellise “päästmise” eest?
Eesti Vabariigi heatahtlikkus võimaldas baltisaksa kogukonna juhtkonnal eriti peale 1933. aastat oma elu seadmisel lähtuda ikkagi vaid Berliinist tulnud juhtnööridest. Samas ei informeeritud paljust oma kaasmaalasi, kelle jaoks oli aastal 1939 alanud Umsiedlung‘i reaalsus kindlasti uudsus, millele nad polnud mõelnud. [Umsiedlung (eesti k. baltisakslaste ümberasumine või repatrieerumine) on saksakeelne termin saksa rahvusest isikute ümberasumisele pärast 23. augustil 1939 Saksa Kolmanda Riigi ja NSV Liidu vahelise Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist pakti alusel opteerumisprotsessile, mille käigus lahkus Eestist aastatel 1939–1940 ja 1941 21.645 saksa rahvusest ja nendega sugulussidemetes olevat inimest – toim.]
Tuntud baltisaksa ajaloolane Georg von Rauch (1904-1991) ütles mulle kunagi, et tema oli 1939. a olnud väga armunud ja nautinud suvel Sangastes mesinädalate rõõme. Kuni Umsiedlung‘i rongile istumiseni oli temagi olnud veendunud, et võib koos oma noore naisega asuda Saksamaale ümberasumise järel elama Königsbergi, kus ta tahtis saada kohalikus ülikoolis ajaloo õppejõu kohta. Kui ta aga saabus Königsbergi asemel hoopis Poolasse Posenisse, kus noor pere sai uue elamise korteris, millest vaid mõni tund enne seda olid kohalikud inimesed küüditatud, siis olevat ta taibanud, mida Umsiedlung tegelikult tähendas.
(Järgneb)
prof. Peeter Järvelaid
