No täitsa õige jutt ja mõistlik mõte. Aga teine, vähenõudlik, rehkendas, et orus ei akka pea pööritama. Tuult kah vähem ja piksenooltele ei jää naljalt jalgu. No ega saa sellelegi vasta vaielda.
Sattusid sõbrad redeli manu, akkas vähe nõudlik vend kohe ronima ja oli varsti viimase pulga peal. Vähenõudlikul võttis asi rohkem aega, aga enne ronima akkamist uuris olukorda ja tõstis redeli õige seina najale. Esimene sõber sai oma eksitusest aru alles siis, kui oli ülesse jõud ja avastand, et lakaluuki netu. Ronis alla tagasi ja sülitas vasta maad, sest tagasioidlik vend põõnutas juba õlgede peal, käsivars ümber piiga kaela. Ei nemad kolmanda seltsi vajand.
Vähe nõudlikule vennale meeldis unistada. Tema unistused olid kõik kangeste ilusad, aga iljem oli mees tusane, et ükski ilus unistus ei läind täide. Vähenõudlik ei unistand kunagi. Teadis, et unistused ei lähe kunagi iseenesest täide, nad tuleb täide viia. Tema plaanitses unistamise asemel ja pikapeale sättis plaanid nõnnasi, et asi kannatas teoks teha.
Kui vähe nõudlikul sõbral miski asi ära kadus, siis ta asus seda kohe otsima. Kinnitas, et kui ei otsi, siis ülesse ei leia. Ükskord kaotas prillid ära ja kuskilt ei leid. Vähenõudlik sõber õpetas kõrvalt, et pane ikke prillid ette, näed paremini otsida. Eks ta panigi, aga siis oopiski ei leid. Einoh, küll ta ikke lõpuks leidis, aga see na piinlik lugu, ei maksa teise üle naerda.
Vähenõudlik sõber armastas alati targutada, et kui sa akkad kahte jänest taga ajama, siis ei saa sa kumbagi kätte. No sel mõttel ja jutul on täitsa iva sehes. Teine sõber sai sellest aru kah, aga ing ei and rahu, tahtis millegi targemaga välja tulla, oli vähe nõudlik, noh. Ütles vasta, et on mul vaja ültse jäneseid taga ajada. Vata kui ajan oopis kahte karu taga, siis saavad mõlemad mu kätte. Kui mõlemad ei saa, siis üks ikke saab ja ega teist pole tarviski. No jälle õige jutt.
Eks ma öeld, kenad mehed olid mõlemad.
Kargu Karla
