Jaanuarikuus saadeti Toronto Mt. Pleasanti matusemajast igavikuteele seitsme lapse ema Klarissa Medri, kellel oli kindlasti palju muret ja tööd ning vähe aega. Ometi märkas ta oma laste musikaalsust. Küllap ta teadis, et ilma õpinguteta jääb muusikatalent välja arenemata. Nii tegi ta oma parima, et oma lapsi tiivustada muusikat õppima.
Selle ema matusetalitus oli väga eriline. Mängis mitmekümneliikmeline keelpilliorkester Viljar Weimanni juhatusel ja laulis sama suur segakoor Jaan Medri juhtimisel. Nii orkester kui koor koosnesid kõik Klarissa suure pere liikmetest – tema lastest, lastelastest, väimeestest ja miniatest. Paljud nendest tegutsevad aktiivselt muusikapõllul – mitmetes kogudustes, ansamblites või solistidena, viljeldes erinevaid muusikastiile. Mõned neist on jõudmas või juba jõudnud professionaalsele tasemele. Isegi matusemaja töötajad olid sellest hämmastunud. Vaevalt on üldse kunagi sellist matusetalitust kusagil varem toimunud. Võib-olla vääriksid nad sellega koguni kohta Guinnessi rekorditeraamatus? Kuid see pole ainult eesti ema imeline pärand oma lastele, vaid ühtlasi ka nii talle kui ta abikaasale suureks rõõmuks ning tasuks tehtud kulutuste ja vaeva eest, mida nende järeltulijad kasutavad nüüd jätkuvalt teiste heaks.
Ka eestipärased toidud, mille retsepte ja valmistamise nippe emad ja vanaemad oma järeltulijatele edasi annavad, on olulised. Mõni aeg tagasi kinkis üks eesti ema oma tütrele tema “pruudisabinal” väikese fotodega illustreeritud raamatukese jõuluvorstide valmistamisest, kuhu ta oli jäädvustanud oma ema ja tädi kokakunsti saladusi. Paljud emad on õpetanud oma lastele erinevaid käsitöötehnikaid, tutvustanud eesti traditsioone jm. Eesti koolid ja selle koorid ning skautlikud/gaidlikud organisatsioonid ei saaks eksisteerida ilma eesti emade pühendumuseta.
Nad viivad oma lapsi ja lapselapsi ka Eestisse, tutvustades neile Maarjamaa ilusaid paiku, kultuuri ja oma sünnikohti. Ajal, mil Eestis ollakse hädas väljarändega, lähevad paljud noored väliseestlased elama või õppima Eestisse, kus paraneb mh ka nende keeleoskus. Torontost pärit eesti noormees rääkis, et ta peab lihtsalt Eestis elama, kus ta tunneb erilist ühendust oma vanavanemate sünnimaaga.
Kas ei moodusta need suvaliselt valitud killukesed kokku ühe ülimalt hinnalise pärandi? Olgu eesti emad ja vanaemad selle eest südamest tänatud!
Ilusat emadepäeva teile!
Elle Puusaag
