Telli Menüü

Väliseestlaste abist Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel

Eesti Vabariigi taasiseseisvumine oli kõigile eestlastele pikki aastakümneid igatsetud sündmus, mille puhul on palju räägitud Eesti tolleaegsete väljapaistvate poliitikute teenetest oma rahva ees, vähem aga väliseestlaste osast selles. Hiljutise taasiseseisvumise aastapäeva puhul tahaksin põgusalt meenutada väliseestlaste sihikindlat tegevust meie kodumaa vabaduse nimel alates 1947. aastast. Tookord mõisteti, et kogu maailmale tuleb teadvustada seda kuritegu, mis pandi toime eesti rahva kallal Teise maailmasõja eel ja sellele järgnevatel aastatel suure idanaabri poolt.
Eesti lipp - www.aagallery.eu

Tõdeti, et peamiseks ülesandeks peab olema paljude riikide avaliku arvamuse ja valitsuste mõjutamine eestlaste vabaduse küsimuses. Kuna parlamentide ja valitsuste juurde pääseda sai vaid poliitiliste erakondade kaudu, siis koondusidki poliitiliselt organiseeritud eestlased „seinast seinani” koalitsiooni Eesti Rahvusnõukogu nime all (ERN).

Nagu ERN-i kroonikast selgub, esitati juba ajavahemikul 1948–1962 seitsekümmend mitmesugust märgukirja riikide valitsustele ja organisatsioonidele ning viidi läbi sama palju aktsioone. Samal ajal võeti osa paljudest kongressidest ja konverentsidest ning käidi erinevatel rahvusvahelistel kokkutulekutel ning välisreisidel, kus igal pool hoiti üleval eestlasi puudutavaid küsimusi.

Tähtsamatena võiks ära märkida ERNi ning Läti ja Leedu poliitiliste keskuste ühist memorandumit ÜRO Peaassambleele, kus protesteeriti NSV Liidu terrori vastu Balti riikides. Memorandumeid esitati USA presidendile, mitmete riikide valitsustele, suurriikide välisministrite konverentsidele. Päriti aru küüditamiste kohta Balti riikides ja orjatöö kasutamise kohta NSV Liidus. ERN-i delegaadid osalesid paljudel rahvusvahelistel suurüritustel. August Rei ja Aleksander Aspel osalesid 1955. aastal Genfi konverentsil. Osaleti Euroopa Ikestatud Rahvaste Nõukogu töös.

ERN-i esindused tekkisid mitmetes riikides: Taanis, Norras, Soomes, USA-s, Kanadas ja mujal.

Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde memorandumid ÜRO-le 1972. aasta oktoobris kujunesid avastardiks uuele perioodile, kus Eesti patrioodid kodumaal ühinesid vabade eestlaste välistegevusega. Eesti ja teiste Balti riikide küsimuse pidev hoidmine maailmaareenil kulmineerus sellega, et 1980. aastate USA välispoliitika üheks põhiliseks osaks sai Balti riikide okupatsiooni mittetunnustamine. Balti Vabaduspäeva tähistamisel 1983. a Washingtoni Valges Majas lausus Ameerika Ühendriikide president Ronald Reagan: ,,Me ei unusta kunagi ikestatud rahvaid.”

Suureks saavutuseks oli ka Euroopa Parlamendi poolt Balti riikidele iseseisvust taotleva resolutsiooni vastuvõtmine Strasbourgis 1983. a jaanuaris. 1985. aastal esitati Balti vabadusnõue Kopenhaagenis, Helsingis ja Stockholmis.

1986. aastal kirjutas Reagan alla ikestatud rahvaste nädala proklamatsioonile, kus öeldi: „Saame jätkuvalt tõstma häält Balti riikide ja Ida-Euroopa rahvaste vabaduse eest.”

28. jaanuar 1987 kujunes tähtsaks päevaks Balti riikide vabadusvõitluses, sest Euroopa Nõukogu võttis vastu Balti resolutsiooni, kus näidati ära MRP osa Balti riikide okupeerimisel ja häbimärgistati sellega kaasnevat ulatuslikku venestamist ning inimõiguste rikkumist neis maades.
1989. aastal esitasid väliseestlased ÜRO Peaassambleele apelli, kus nõudsid Eesti Vabariigi suveräänsete õiguste taastamist 2. veebruaril 1920. a sõlmitud Tartu rahulepingu alusel.

Omaette nähtuseks baltlaste vabadusliikumise toetamiseks oli esmaspäevaliikumine, mis sai alguse Stockholmis ja levis üle kogu Rootsi. Igal esmaspäeval kogunesid väliseestlased kell 12 päeval kindlaks määratud kohta ja esinesid kõnedega Balti riikide vabadusliikumise toetuseks. Üritustel esinesid ka laulukoorid ja eestpalveid pidasid piiskopid ja preestrid. Esmaspäevaliikumises osales ka kodueestlasi. 2. aprillil 1990. aastal tõi ajakirjanik Andres Küng esmaspäevaliikumisest osavõtjatele tervitusi Eestimaalt Arnold Rüütlilt.

Neil aastail kogus hoogu ka kodueestlaste poliitiline tegevus. 1987. aastal toimus fosforiidikampaania, loodi poliitiline ühendus MRP-AEG ja Eesti Muinsuskaitseselts, moodustati Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ning 23. augustil korraldati Tallinnas Hirvepargis MRP aastapäevale pühendatud poliitiline meeleavaldus. 1988. aasta kevadel toimus suurüritus, loomeliitude ühispleenum Toompeal. Tähtsad sündmused olid Eesti Rahvarinde moodustamine ning septembrikuine massiüritus „Eestimaa laul” (osales ligi 300 000 inimest). Novembris aga võttis Eesti Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni, mis andis Eestile suurema iseotsustamisõiguse.

1989. aasta tippsündmuseks kujunes Balti kett, mis demonstreeris kogu maailmale Balti riikide ühtekuuluvust, nõudmaks okupatsiooni lõpetamist ja vabadust kõigile kolmele väikeriigile. Sedasama olid ka väliseestlased aastakümnete jooksul paljudele maailma rahvastele kuulutanud.

Tähtsaks sammuks teel vabanemisele oli Eestis kodanike komiteede liikumine, mille eesmärgiks oli iseseisvuse taastamine juriidilise järjepidevuse alusel. 1990. aasta märtsis toimus Eesti Kongressi esimene istung ning valiti Eesti Komitee Tunne Kelamiga eesotsas.

Kuna perestroikapoliitika oli ennast selleks ajaks ammendanud ja mõõdukate ümberkorraldustega ei suudetud uuendada sotsialistlikku ühiskonnakorda Nõukogude Liidus, vaid liiguti hoopis impeeriumi lagunemise suunas (seda näitasid ilmekalt ka Eestis toimunud sündmused), siis otsustas 19. augustil 1991. aastal Moskvas impeeriumi päästmise nimel võimu haarata kaheksaliikmeline Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee, milles osalesid kommunistliku partei poliitbüroo liikmed ja kõrged ametnikud (asepresident, parlamendi eesistuja, kaitseminister, riikliku julgeolekukomitee esimees ja teised). Erakorralise olukorra kehtestamisega oleks peatatud edasised reformid kogu riigis. Riigipöördekatse kiirendas Balti riikide iseseisvumist. 20. augusti hilisõhtul võttis Eesti Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest.

Eesti Vabariigi iseseisvuse kiire tunnustamine paljude maailma riikide poolt näitas kujukalt väliseestlaste aastakümneid kestnud visa poliitilise töö tulemuslikkust.

Mairoos Kala
Keila Kooli ajalooõpetaja

Loe edasi