Telli Menüü

Värsireamehe juubelisõnum kirjakindralile

Truu ja ustav relvavend Arved Viirlaid! Andesta, et kõnetan Sind avalikul foorumil. Olen teadlik, et Sa viimastel aastatel eelistasid käituda metsavennana. Samal moel, kui oma sõduriteed alustades. Võitlesid varjus, Hundikuru laante sügavuses, et mitte vaenlasele reeta oma asukohta. Päev on aga selline, et nõuab kirjutamist, ja Sa ei andnud mulle lahkudes oma uut aadressi. Seepärast lasen lendu kirjatuvi, kes tunneb kõiki salateid ja keda ei oska jälitada vaenlase osavaimgi luure.
Arved Viirlaid (1994)

Sada aastat võib küll olla vaid igaviku silmapilgutus, kuid inimese ajalikus elus on see siiski küllalt pikk aeg, et seisatada ja aru anda. Enesele, maailmale, ennekõike aga lahinguväljale jäänud kaaslaste mälestusele. Minu aga tunnen praegu kohustust aru anda Sinule, sest kui Sulle saabus peakorterist korraldus minna erru, siis usaldasid Sa oma relvaarsenali minu hoolde. Kõik Su kahurid ja kuulipildujad seisavad mu õuel. Õlitan ja puhastan neid iga päev, käsitseda kahjuks ei oska. Sattusin sõtta liiga hilja ega saanud vajalikku väljaõpet. Oma vibupüssiga sihin aga täpselt ja saadan nõtkeid nooli vaenlase väeleeri. See on mu argine tegevus. Pühapäeviti loen sinunimelise hulkuri kirjutatud evangeeliumi ja kuulutan seda tervele relvastatud kogudusele.

Möödunud sõda säästis meid mõlemaid, kuid jättis meile eluvõla, mida Sina hulk aastaid oma kirjatööga tasusid. Sinu sõnade kohaselt oli kirjutamine nagu kepp, millest hoidsid. Ka selle kepi pärandasid Sa mulle. Olen liigutatud Su usaldusest. Minu tehtud osamaksud meie ühise võla tasumisel ei küüni kaugeltki Sinu omadeni, kuid nad pole ka lakanud laekumast. Seda võlga täielikult tasuda ei suuda me iial.

Sul oli õnn lahkuda enne praegust neetud aega, kus taas lauldakse puuoksad tapriteks ja õied noolteks juba laste suus; kus vabade rahvaste sõdurid seisavad vibule toetudes, kuid ei tõsta kätt väriseva valguse kaitseks. See pole kaugel meie kodumaa piiridest, kus kihab taplus, mille nägemise vältimiseks nad silmad sulgevad. Kuid need suletud silmad ei näe ka taeva igisina ega uut rohelust, mis tärkab varemeil. Nad ei näe, kuidas inimene astub loovate mõtetega päikesele vastu, külvab ja lõikab ja laulab oma laule õhtugi saabudes.

Minugi ellu on saabunud päev, mil mul enam midagi ei ole peale mälestuste, noorusmaa. Kuid mälestusi pole aeg minult võtnud, kõiki heledaid kilde pole ta veel tolmuks jahvatanud. See teadmine annab jõudu ja loob mõttemaailmas võlupildi, kus me kahekesi lauldes hõllalaule imetleme valgust rahnude all ja heidame pilgu jäätanud peeglisse, lootes näha seal üht suveõhtust naeratust.

Kummardust ma Sulle juubeli puhul ei tee, sõduri selg selleks ei paindu. Võtan valvelseisangu, saluteerin ja tervitan Sind kõigi relvavendade nimel, kes veel rivis. Täna on mul selleks veel jaksu. Kui ma homme enam ei peaks jaksama, siis elan lootuses, et viimane otsustav sõna jääb ehk siiski Sinu lausuda. Sinu kahurid, mis nüüd minu õuel kasutuna lebavad, on välja tulistanud palju mürske. Mõni neist võib olla viitsütikuga ja kunagi mõjuvalt plahvatada. Sina suudad, sest oled meeste sugu, kelle ette kummardub uus päev.

Eerik Purje


Loe edasi