, kus nii kodus kui koolis oli esikohal riigi ülesehitamine ja tulevaste iseseisvate kodanike kasvatamine, mis istutas isamaa armastuse, vabaduse, õigluse ja ühiskonna teenimise sädemed noorte südamesse. Ajaloo keerdkäikude tõttu maailmaradadele paisatuna oli ta uhke oma päritolule, rahva ajaloolisele vabadusihale ja võitlusele.
Südamlikes järelehüüetes matusel märgiti Vaike panust ühiskondlikus töös, tema suhtlemisoskust, abivalmidust, rõõmsameelsust ja õigluse tunnetust. Vaikele jäid faktid faktideks, mida ei suutnud peita mingid liberaalse poliitilise korrektsuse sõnastusrüüd. Musta ja valget ei tohtinud segada mingiks halliks hämaraks massiks. Ta oli elurõõmus ja temaga võis jutelda nii maailmas sündivast kui teaduslikel teemadel, millele sageli lisandusid heatahtlikud soome-ugrilikud tögamised. Vaike ei hädaldanud kunagi, isegi kui vanadushädad kallale kippusid. Kuni viimase ajani luges ta Economisti, oli kursis maailmas juhtuvaga ja lahke ka nõu andma kui küsiti. Ta oli isemõtleja ja tajus kergesti peidetud propagandavalesid. Pärast kodumaa okupatsioonist vabanemist ei naasnud Vaike kunagi isade maale. Teda õõvastas paljude eesti kommunistlike poliitikute värvivahetus, kes oma punase meelsuse sama kergelt, kui higise hame seljast heitsid ja sini-must-valgeks pöörasid ja kes, kaasa arvatud president, olid vastutavad, et venelastest 1/3 Eestisse jäi. See ei olnud enam Vaike ega ka tema esivanemate Eesti.
Vaike Sarv Luguse kodukoht oli Harjumaal Möldri talu Tabasalus ja Tallinn. Noorelt ema kaotanud, kasvas Vaike koos õega vanaema armastava käe all, sai oma alghariduse Tallinna 21. algkoolis ja Ranna algkoolis Rannamõisas ning lõpetas Tallinna Tütarlaste II Gümnaasiumi. Kuid see oli juba aeg, kui võõrvõimude rasked saapad tallasid isamaa mullal. Eestluse vaim ei lubanud minna Saksamaale tööteenistusse ning seetõttu oli tee ülikooli suletud. Vaike astus Tallinna Sotsiaalinstituuti. Sügisel 1944 põgenes ta koos noorema õe Liaga Saksamaale, kus tuli tööle asuda Geislingenis Württenberg Metallwerke vabrikus. (Seda vabrikut ei pommitatud, kuna sinna oli investeeritud ka lääneriikide raha).
Kui alustati DP-laagrite loomisega, töötas Vaike Balti laagris meditsiiniõena ja hiljem Geislingeni eestlaste laagris sotsiaalõena. Siin hakkas välja kooruma ka tema tohutu loomulik ja mitmekülgne talent – ta liitus Geislingeni Eesti Teatriga, saavutas peatselt hinnatud näitlejavõimed ning osales teatri elukutseliste näitlejate peres.
Abiellunud 1947. a Geislingenis Hans Lugusega, saabus noorpere imikuealise poja Kristjaniga Connecticuti osariiki 1949. a. Pere alustas teenistust miljonäridest tööandja majapidamises. Seal süüvis Vaike ka kohe eesti rahva olukorra selgitustöösse, mis hõlmas kõnesid klubides ja kirikutes, kuhu pererahvas kuulus. Peale sunduslikku teenistusaega hakati rajama oma kodu ja koliti Lebanon, Connecticuti. Nüüd laienes ka Vaike ühiskondlik tegevus Connecticuti Eesti Seltsis (CES), mis oli alguse saanud 1950. a Võidupühal esinemisega. Ta kuulus 30 aastat CESi juhatusse ja kandis 18 aastat esinaise kohustusi. Vaike korraldas üritusi, oli seltsi näiteringi asutaja ja eriti hinnatud noorte hulgas. Ta oli juhataja ja õpetaja täienduskoolis, lavastas CESi noortega kümmekond küllaltki nõudlikku näidendit, olles samal ajal ka grimeerija ja kostümeerija. Olles nooruses kuulunud Kodutütarde organisatsiooni, oli ta nüüd tegev ka Põhjatütarde gaidperes, kus ta ülendati nooremgaideriks.
Kui kaks perre sündinud tütart varakult taevastele teedele rändasid, jäid aastaiks maksta haiglavõlad ja südamesse lein. Sellest hoolimata leidis Vaike võimaluse jätkata õpinguid Connecticuti osariigi ülikoolis ja saavutas magistrikraadi haridus- ja kasvatusteaduse alal. Õpetajana oli Vaike väga positiivne, innustades õpilasi ja tuues esile nende paremad küljed ning tahte õppida. Vaike oli õpetaja rohkem kui 30 a kohalikus Bozrah kooli süsteemis Fitchville, Conneticutis ning lisaks Ameerika ajaloo ja inglise keele õpetamisele rajas kooli ka “Eesti keele ja kultuuri” valikõppe, kus õpetas eesti keelt, kultuuri ja laule. Tema klassi tuldi alati hea meele ja õppehimuga ja tema õpilased olid Norwichi keskkooli astumisel teistest peajagu ees.
Lisaks CESi kuulus Vaike Lugus ka mitmesse Ameerika organisatsiooni nagu Eastern Connecticut Mental Health Association juhatusse, programmijuhina Eastern Connecticut Girl Scouts liikumisse, abistas kohalikus “Well Child” kliinikus ja õpetas pühapäevakoolis. Samal ajal suutis ta tegutseda ka ERKÜ-s, olles seal esimene naisliige juhatuses ja täites 18 aastat aseesimehe ülesandeid. Ülemaailmses Eesti Kesknõukogus esindas ta Ühendriikides elavat eestlaskonda ja täitis aseesimehe kohustusi 1978-1984. Ta on esindanud USA eesti organisatsioone pea kõigiL vabas maailmas toimunud eestlaste suurkogunemistel ja kongressidel. Samuti on ta esindanud Eesti Õpetajate Keskühingut kahel International Federation of Teacher's Associations konverentsil Kingstonis, Jamaicas ja Washington, DCs, andes mõlemal ülevaate eesti täienduskoolide sihtidest ja tööst eesti noortega vabas maailmas. Vaike kuulus ka Conn. Balti Komiteesse ja Conn. Ikestatud Rahvaste Komiteesse, oli abiesinaine ESTO'76 ja juhatuses ESTO'92.
Vaike oli alati oodatud kõneleja, kes pidas sütitavaid ja kaasakiskuvaid ning tabavalt läbimõeldud kõnesid paljudes eestlaste ühiskondades. Oma rahvuskultuurilise/poliitilise tegevuse eest pälvis ta mitmeid tunnustus- ja teenetemärke nii Eesti kui Ameerika organisatsioonidelt.
Sageli oli Vaike mõistuse hääl, mis aitas leida ühist teed segadustes ja arvamuste rägastikes ja tänu temale, F. Koolile, Erich Siismetsale ning teiste ettenägelikkusele omab nüüd CESelts ilusa Eesti Maa Connecticutis.
Vaike kodu oli alati täis rõõmsat naeru, meisterlikku kokkamist – tema kringlile polnud võrdset – huvitavaid vestlusi ja arutlusi ning jäi meile avatuks nagu kõige lähematele sugulastele. Vaike oli õnnistatud loova andega, tarmuka ja terase vaimuga, mida ta lahkelt kasutas rikastamaks ühiskonda ja inimelusid. Vaike hindas isiku tõekspidamisi, oli helde, abivalmis ja inspiratsiooniks paljudele.
Puhka rahus, armas Vaike, suur inimene ja suur eestlane.
Armastuse, austuse ja tänuga,
Aime Martinson Andra
Viimane kiri tädi Vaikele:
Armas tädi Vaike,
Mind teeb praegu eriti kurvaks, et ma sinuga enam ei saa vestelda.
Tänan sind alati mu hoolitsemise eest ja su tarkuse ning õpetuse eest.
Loodan, et sa näed kohe onu Hansu ja oma väikseid, et te saaksite viimaks kõik koos olla ilusti, rahulikult. …ilma muredeta.
Loodan, et sa said aru, et ma teid armastan väga ja olen tänulik, et te mu ema ja onud oma hõlma alla võtsite kui neil seda väga tarvis oli.
Alati armastusega,
Tenno
