Kanada metsas intensiivsetel loengutel, keeletundides ja huviringides kõneldu võttis kõige paremini kokku reedene laudkonnavestlus, mille juhatasid sisse Valdur Mikita ja Maarja-Pärl Lõhmus Eestist, Viive Tork-Hiis Kanadast ja Jaan Seim Rootsist. Mõlemal pool maailmamere kaldal tajutakse teravalt seda, et ehkki okupatsioonist on möödas juba veerand sajandit, ei saa kaks Eestit – Kodu-Eesti ja Välis-Eesti või Suur-Eesti ja Väike-Eesti või Tuum-Eesti ja Suur-Eesti – ikka veel omavahel päris hästi kokku, et kõigil laias maailmas elavatel eestlastel puudub päriselt oma ühine inforuum, kuid ometi on vajadus selle järele ilmselt olemas ja kasvamas. Tihti kurdeti, et kodumaises ajakirjanduses ei märgata või ei taheta märgata väljaspool Eestit elavais eestlaste kogukondades toimuvaid olulisi sündmusi, artikleid, ideid, arvates, et see osa eestlaskonnast on marginaalne ja/või ajutine. Kas tõesti saame väikerahvana lubada endale luksust heita sada kuni kakssada tuhat eestlast üle parda? Vahel väidetud Tallinnas koguni, et väliseestlus sureb nagunii varsti välja, polevat mingit mõtet neile aega ega raha raisata. Ometi on faktiliselt nõnda, et Suur-Eesti kasvab ja Väike-Eesti kahaneb.
Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppejõud Maarja Pärl-Lõhmus seletas ignoreeriva või tõrjuva hoiaku teket põhjusega, et Välis-Eesti kui nähtus, selle funktsioon ehk ülesanne on Eestis elavate eestlaste jaoks defineerimata: tänapäevase väliseestluse tähendus on avamata, selle nähtusega pole tegeldud sugugi mitte samasuguse intensiivsusega nagu on püütud defineerida Eestis elavate muulaste tähendust, kuid ka see töö tuleb meil siiski ära teha ja parem kähku kui liiga hilja. Väliseestluse idee peab olema defineeritud ja arutatud (just pagulaste endi poolt), muidu pole väliseesti sündmustel (ESTO, LEP, KLENK vms) kodueestlaste jaoks sisulist tähendust.
Valdur Mikita arvas, et Eestis oleks vaja rohkem tutvustada, kes on üldse väliseestlane nii poliitilises kui kultuurilises mõttes, ja et Eestis võiks korraldada ühe väliseestlaste suurüritustest, näiteks ESTO päevad. Mikita usub Eesti müüdiloome jõusse ning sellesse, et just Eesti mütoloogia toob inimesi laiast ilmast koju tagasi.
Stockholmi Eesti Kooli juhataja Jaan Seim uskus, et ESTO kuulub siiski väliseestlaste identiteediloome juurde, et väliseestlastel on oma huvid ka, mis võivad mõnevõrra erineda kodueestlaste huvidest. Ta kinnitas, et Stockholmi Eesti Kooli tuleb pidevalt Eestist juurde palju lapsi, see elustab ja tugevdab Rootsi eestlaste tegevust. Seepärast ei pea tema tänapäevast väljarännet niivõrd dramaatiliseks küsimuseks, sest tagasiränne Eestisse on ju samuti olemas ja kasvamas, need on avatud maailmas loomulikud protsessid.
Disainerist ettevõtja Viive Tork-Hiis, kes elab Torontos, rõhutas kõigi eestlaste tegevuste juures vabatahtlikkust (Teeme ära!-kampaania on juba nüüd üks silmapaistvaid Eesti märke maailmas!) ning väliseestlaste üht olulisimat missiooni — tutvustada Eestit oma asukohamaades. See tähendab, et Eesti (suur)üritustel välismaal peaks alati andma võimaluse osaleda ka neil, kes eesti keelt ei oska: me peame end rohkem maailmale avama! Viive pidas oluliseks päritolu, ajaloo ja looduse õpetamist välismaal elavatele eesti lastele ja noortele.
Suur-Eestis on olemas pidev tahe midagi Tuum-Eesti heaks ära teha, aga see tahtmine ei leia õiget rakendust. Arvati, et peaksime kutsuma rohkem kodueestlasi välismaale külla, et nad õpiksid paremini tundma väliseesti kogukondade vaimsust, probleeme ja traditsioone ega imestaks, nagu juhtus ühe noore eestlannaga, et kas tõesti ka Kanadas elab eestlasi? Minu 18-aastasele pojapojale Martinile, kes oli esmakordselt Kanadas Metsaülikoolis, oli samuti täiesti avastuslik, et siin on niivõrd tugev eestlaskond, et ka Torontos käib nii intensiivne eesti keele- ja kultuurielu.
Ingrid Sepp-Jaenes, Toronto eestlanna, tegi ettepaneku siduda üks järgmistest ESTOdest mitte laulupeoga, vaid Viljandi pärimusmuusika festivaliga, tema idee meeldis paljudele. Kotkajärve aruteludest jäi sõelale ühine sõnum: vajame tugevamat silda Kodu- ja Välis-Eesti vahel, meile ei piisa ainult Vaiko Epliku koostatud toredast väliseesti muusikakimbust või siis Tallinna kammerkoori vapustavast USA-ringreisist. See sild peaks olema märksa mitmekülgsem, igapäevasem, professionaalsem ja tugevalt mõlemale kaldale kinnitatud otstega: näiteks ERR-s, Delfis ja Postimehe võrguväravas võiks olla endastmõistetav link SUUR-EESTI ehk Välis-Eesti siinsete igapäevaste uudiste ja arvamustega; netivõrgus peaks hakkama toimima meie ühine inforuum ESTICA, kust saaksime näha ja lugeda ühises ilmas toimuvat-ilmnevat. Maailma-eestlaste ühisilm on tublisti avaram ja rikkam kui ainult Tallinn või ainult Toronto või ainult Stockholm. Rääkimata Kotkajärvest. Ja see on ometi üks eestlaste jaoks maagiline paik, nagu kinnitas võimas topelt-vikerkaar vahetult enne Valdur Mikita loengu algust.
Kolleeg-kolumnistile Jüri Estamile aga kinnitan, et ESTICA pole mitte müstilise Suure Venna vandenõu panna meile kõigile jälle üks fooliumimüts pähe (vt Jüri Estam. Eestis sündinud kommunikatsiooniplaanist „kujundada” väliseestlasi, pagulaste järglased kaasa arvatud. Vaba Eesti Sõna, 20. august 2015). ESTICA peab toetama tingimusteta eestlaste ühist sõltumatut ajakirjandust.
Sirje Kiin
