fbpx
Telli Menüü

Valdav vähemus

Kui jõudsin Ameerikasse 1949. a, olid uustulnukad veel uudiskaup. Nii mõnigi uudistav ameeriklane tundis huvi selle vastu, kuidas Euroopas kõik untsu läks.

Püüdsin arutleda arusaadavalt. Et kommunismil, rahvussotsialismil ja fašismil oli palju ühist. Kes ei olnud nende poolt, olid nende vastu. Opositsioon oli surmapatt. Propaganda oli vägev, meedia oli range kontrolli all. Militarism oli esirinnas. Oma rahvus, oma riigikord olid ainuõiged.
Ameerika Ühendriikide lipp

Kõik, mis oli viltu, oli kellegi süü: sabotöörid, kulakud, välisvaenlased, vähemusrahvused, sotsialistid, liberaalid, intellektuaalid, kapitalistid, vabamüürlased, jne. moodustasid väga pika vaenlaste rea, mida demoniseeriti ning likvideeriti. Valimisi võltsiti isegi siis, kui vastaskandidaate polnud. Majandussüsteem oli kas monopolistlik riiklik kapitalism või suurkapitali ning poliitilise eliidi sümbioos.

Kole lugu, arvasid omavanused Ameerika sõbrad. Nad olid veendunud, et USA süsteemi niisugune möödapanemine lihtsalt ei mahu. Oldi veendunud, et USA süsteem tagab tasakaalukuse. Ameerika filosoofiaks oli pragmatism. Heaks loeti seda, mis hästi töötas. Polnud lepitamatut ideoloogilist lõhestumist. Arvati, et elame ise ja laseme teistel ka elada. Jääb mulje, et enamik ameeriklasi on ka tänapäeval sama meelt.

Kuid ajalugu pole ameeriklaste kõige tugevam külg. Möödunud sajandi kolmekümnendatel, Suure Depressiooni ajal, leidsid igasugused „ismid” ka ameerikaste hulgas jüngreid. Vanemate ameeriklaste hulgas oli levinud „ameerikanism”. Selle „ismi” iva on, et Euroopa „ismid” on vastuvõtmatud ning see, mis Ameerikas toimib, on hea. Kui ma töötasin 1951.a. National Lutheran Council'is põgenikke vastu võtmas, puutusin kokku ameeriklastega, kes väitsid, et „diipiide” (Displaced Persons) sisseränd toob USAsse kommuniste. Vastuväited ei aidanud, ameerikanismi meelt inimeste veendumused olid vankumatud. Nende pähe ei mahtunud, et kommunismi all kannatanud on kommunismi kõige suuremad vastased.

Viimaste aastate kurdetud ja kahetsetud lõhenemine on poliitilise äärmusluse vili. Ideoloogid on küll vähemuses, kuid USA komplitseeritud parlamendireeglid annavad senatis vähemusele võimu blokeerida enamuse poolt pakutud seadusandlust. Objektiivsust taotlev ajakirjandus uurib demokraatide ja vabariiklaste kompromissilembelisust Kongressis. Niinimetatud „tee partei”, mis on vabariiklaste partei äärmuslik tiib, teeb oma jäikusega peavalu esindajatekoja liikmetele, kes soovivad riigi asjaajamist asjalikult ajada. Demokraadid on alamkojas vähemuses, nende initsiatiivid ei tule kõne allagi. Senatis on vähemusel vahedaks relvaks filibuster: oponendi taktika lõpmatu sõnavõtuga blokeerida vastaspoole seadusandlust. Kui omal ajal pidi oponent isiklikult kõnepulti minema ning ennast füüsiliselt kurnama, siis tänapäeval lubavad senati reeglid, et piisab ainult filibusteri ähvardusest, et nurjata enamuse seadusandlust. Lihtne enamus ei piisa, poolt peab olema raskesti saavutatav ülienamus, vähemalt 60 häält.

Valiku üle käesolevas valimiskampaanias ei saa kurta. Ühel pool on vabariiklased, kelle senati liider Mitch McConnell ütles juba samal päeval, kui Barack Obama ametisse vannutati, et vabariiklaste prioriteet on Obama kukutamine. Selle sihi saavutamiseks pärssisid vabariiklased demokraatide pakutud meetmed majanduskriisi lahendamiseks. Seda kõik „suure valitsuse” vastu võitlemise nime all. Nende nägemus on, et maksude alandamisest, riigikulude ning riigivõla vähendamisest piisaks majanduse elustamiseks. Demokraadid pakuvad detailsemat programmi, mis näeb kohta nii riigi kui ka eraettevõtluse initsiatiividele. Vabariiklaste kandidaat Willard Mitt Romney'i rangelt konservatiivsed seisukohad, mida ta pakkus eelvalimiste kampaanias, on nüüd üldvalimiskampaanias palju muutunud, täpselt nii, nagu ennustas tema kampaania direktor. Konservatiivid on hämmingus, kuid nad lepivad kõigega, kuna Romney energiline esinemine on paljutõotav. Võidu nimel andestatakse kõik. President võib küll rääkida, aga Kongress otsustab.

Ago Ambre

Loe edasi