Kuna sageli tuli edasi rännata, pöörasid paljud tähelepanu Ameerika, Austraalia, Inglismaa, Uus-Meremaa ning Kanada poole. Sel põhjusel otsiti infot nende maade kohta. Aastal 1949 ilmus Välis-Eesti kirjastuse raamat “Kanada: ülevaade elamis- ja töötingimustes”. Selles raamatus kirjutas Karl Nilson eestlastele Rootsis, et “Kanada üheks tugevamaks küljeks on, et ta omab tagamaad USA näol. Kanada kodanik võib soovikorral minna USA-sse teenima ja ka sinna ümber asuda.” Kirjutas ka, et Kanadas (ja Austraalias) puudub ooper ning ei ole väga rikas kultuurielu. Jätkates kanadalaste kohta, et “ilu otsivad nad vabast loodusest, tehes väljasõite.”
Väljasõidud olid siis vajalikud, et nautida loodust, olla väljaspool linnapiirkonda ja tutvuda uue maaga.
Loodus on eestlastele alati tähtis olnud; ehk see vaba loodus Kanadas oligi külgetõmbav eestlastele, kes soovisid edasi siia maale rännata. Raamatus “Eestlased Kanadas” kirjeldatakse, et “uuseestlastel oli veel väga tugev vaimne side oma kodumaa Eestiga. Eesti oli olnud ülekaalukalt maa-ühiskond.” Seega oli Kanadasse jõudes olukord erinev eestlastele, kes “asusid elama peamiselt linnadesse ja eriti suurlinnadesse nagu Toronto ja Montreal.” Väljasõidud olid siis vajalikud, et nautida loodust, olla väljaspool linnapiirkonda ja tutvuda uue maaga. VEMU arhiivis leiame väljasõitude fotosid, näiteks Laine Panti ning Alice ja Arnold Reinmaa kogudes.
Suuremate gruppide väljasõidud olid tähtsad võimalused kogukonna ehitamiseks, et eestlased kaugel kodumaast saaksid oma kaasmaalaste ja kaaspagulastega suhelda. Oli tähtis korraldada suvepäevi, mis üldiselt toimusid Võidupüha ja jaanipäeva lähedal. Nendel päevadel oli palju laulmist, tantsimist, spordivõistlusi ja vabaõhuetendusi. Suvepäevad toimusid juba 1940. aastatel Rootsis (nt Kesk-Rootsis 1947, Lõuna-Rootsis 1948) ja Saksamaal (nt Geislingenis 1946, Prienis 1949). Suvepäevade traditsioon oli olemas ka Põhja-Ameerikas. 1948.a. juulikuu alguses toimusid Ameerika ja Kanada eestlaste suvepäevad Connecticutis. Järgmisel aastal toimusid Kanadas St. Catharines’i suvepäevad – Vaba Eesti Sõna artiklis kirjutati, et kohal oli ligi 500 eestlast. Järgmistel aastatel toimusid Ontarios suvepäevad teistes kohtades, näiteks Waterdownis ja Woodbridge’is, aga oli soov saada ka püsivam maa oma kogukonnale.
Väljasõidud ja suvepäevad olid tähtsad nii vanematele inimestele kui peredele, kuid oli tähtis mõelda eriti Kanada eesti noorte peale. Raamatus “Eestlased Kanadas” kirjutati, et “Eestis oli kujunenud paljulevinud tavaks linnalapsi saata suveks maale sugulaste või tuttavate poole, peamiselt taludesse.” Rääkides edasi, et oli tähtis “lastele anda võimalus suvel välja pääseda linna müüride vahelt.” Näeme selle põhjusega ka aastakümneid tagasi rajatud tänaseid laste suvekodusid. Maa Udoras osteti aastal 1953, ja rajati Jõekääru. Samal aastal osteti ka Kotkajärve Muskoka lähedal. Aastal 1955 leiti Elora lähedal maad, millest sai Seedrioru – sealsed suvepäevad arenesid ka laulupäevadeks, mis toimuvad aasta enne Eesti laulupidu (tänavune Seedrioru laulupäev toimub juba õige pea!). Vancouveri lähedal asutati Mäeotsa ja Montreali lähedal Lättemäe.
Loodus, väljasõidud, suvepäevad ja lastelaagrid on olnud Kanada eestlastele väga olulised, et omavahel suhelda ja nautida koos Eesti kultuuri. Meie VEMUs soovime kõigile mõnusat suve ja loodame, et saate palju õues ja looduses aega veeta.
