Kõigest sellest teadsin ma üsna vähe kaksteist aastat tagasi, kui olin korduvalt Tallinnas ja mujal Eestis käinud ja mõndagi kaasaegset kodumaa muusikut isiklikult üsna hästi tundma õppinud. Vaevalt tutvunud Valteri nimega, võtsin antud hetkel ühendust selgel ajendil: olin, lihtsalt öeldud, ülimalt vaimustatud raamatupoes leitud köitest ,,Vaibunud viiside kaja” (2000).
Valteriga areneval sõprusel olid mitmed alused, kaasaarvatud isegi mõni ühine vanem tutvus, küll aga peamiselt ikka eesti levimuusika. See oli selleks ajaks moodustanud suurema osa meie elust. Vahe oli see, et kui Valter elukutselise muusikuna oli sellel alal teadur, olin mina – siin ja seal Põhja-Ameerikas – harrastaja-rändlaulik, vahepealne heliplaadistaja, kes elukutseliste sabas sörkis.
Valter oli ammu teadlik, mis mujal muusikamaailmas oli toimunud. Mitmed Eestis on teda minule kirjeldanud kui elusat entsüklopeediat. Minu jaoks oli ta kosmopoliit, kes oli Nõukogude ajal kirjutanud põhjaliku raamatu maailma, eriti USA, levimuusika kohta (Popmuusikast, 1978 ja 1983). Ta arvestas ka kaaseestlastega, kes põgenesid laia maailma aastal 1944 ja kelle hulgas oli tal nooremast east vanu muusikasõpru, kellega orkestrites varem mängitud, nagu Ovid Avarmaa ja Ermo Kulmar. Samas hakkas ta huviga jälgima uuemaid nimesid, mõned harrastajad nagu mina, keda ta lõpuks iseloomustas oma levimuusika ajaloo sarjas, peatüki all ,,Eesti hääled maade ja merede taga”. Seda siis viimases peatükis neljaköitelise sarja viimases väljaandes nimega ,,Oma laulu leidsime üles” (2010).
Kui tabavalt oskas Valter valida oma raamatute pealkirju! Oli see ju tema, kes oli kaunima viisi loonud luulele, mida noorena kirja pannud Leelo Tungal. Luuletuse ja edaspidise laulu nimi: ,,Oma laulu ei leia ma üles.”
Tunnetame siinjuures Valteri soovi: kõik eestlased, laulge! Kaunis kõvakaaneline ,,Kodumaa laulik” (Perioodika, Tallinn), aastal 1986 juba vähem Nõukogude aja ilmeline, kusjuures kaanel nähtaval lenduläinud suitsupääsukesed, sisaldas eesti levimuusikate hulgas ka pagulasmuusikuid Ardnat ja Mandret. See siis ehk vähem tuntud Valteri raamatutest, milles küll aga leidusid laululoojate elulood paigutet noodistatud viiside vahele. Sellel ajal oli tema see, kes oli võtnud üle pisikeste lauluvihikute ,,Laulge kaasa!” koostaja kohustuse, mida varem olid täitnud Arne Oit ja teised.
Valter Ojakäär ei mahu ühe mälestusloo raami. Kes muu kui tema oli toonud eesti keelde mõisted “levimuusika” ja “süvamuusika”. Nende väljenditega olime tuttavad pagulasajastul, kui meie veel ei tundnud Valter Ojakääru nime. Aga tema tundis meid ja oli teadlik, milliseid südamelaule me välismail laulsime.
Kui talle esimest korda helistasin, see vist aastal 2005, teadis ta kohe, kellega juttu, kuna kodus istusid tal ,,pagulasplaadid”, mida olin varem viinud soome kauplusse põhja-Torontos ja mida helilooja ja sõber Soomest temale oli vastavalt läkitanud.
Aga kui Valterile viimast korda sain helistada möödunud aasta (2016) septembris, suutis ta mulle vaevalt öelda, et teda enam kauaks ei ole. Jäin Eestis olles pikemaks ajaks madalasse meeleollu. Oli ju tema enda lahkumise ümber tõmmatud leinaloor. Abikaasa, tuntud pianist ja pedagoog Heljo Sepp (sünd 1922) oli lahkunud vaid aasta varem. Olime järelikult vahepeal kaugekõnede kaudu jaganud lesestunute kurbust. Aga kes oleks teadnud, et nende poeg, muusikasaadete toimetaja Jaak Ojakäär, lahkub kuu aega pärast isa surma?
Et pääseda loomulikust kurbusest, on vaja tõsta pead. Meile on jäänud palju, mida hinnata, meeles pidada ja armastada. Tõepoolest palju, mille üle võiks kogu eesti rahvas tunda uhkust ja rõõmu, et nii palju südamelaule ja eesti muusikat, tänu Valter Ojakäärule, on helisema jäänud!
Andres Raudsepp
