*
Tänu Valter Ojakääru isa Mart Ojakääru päevaraamatule saame Valteri elust kõnekaid detaile teada juba poisi sündimisest alates. Lausa ajaloolist huvi pakuvad Mart Ojakääru sissekanded päevaraamatusse erinevate okupatsioonide ajal. “/…/Valter viidi (Pärnu, toim) Ülejõe linnaosas asutatud vangimajja (Beti aita) /…/ Vahtideks olid Omakaitsemehed, kas vabatahtlikult või asutuste poolt üheks ööpäevaks määratud töötajad /…/ Nii oli tekkinud tragikoomiline olukord, kus poeg istus vangikambris, mille ukse juures oli ta isa püssiga vahipostil./…/ ” Mart Ojakäär püüdis oma poega vangistusest vabaks saada ja pöördus abi saamiseks Kilingi-Nõmme Omakaitse ülema major Lillelehe poole. Päevaraamatust loeme: “Asjaloo leevendamiseks rõhutasin, et poisid viidi lahingusse sunniviisiliselt ja nad ei saanudki seal ootamatus olukorras õieti mingit lahingut lüüa /…/.” Valter Ojakäär meenutab, et valget lippu, milleks oli püssitoru ümber seotud valge taskurätik, üles tõstes, tulistati teda parema käsivarre pihta. Seda haavatasaamist peab Ojakäär parimaks, mis temaga 1941. a suvel juhtuda sai. Kui niisugune tunnistus tuleb muusiku suust, kellele ühe käe kaotus oleks tähendanud leivarahast igavesti ilmajäämist, mõistame olukorra tõsidust veelgi sügavamalt.
Oma lapsepõlvest Räämal rääkides võrdleb Valter Ojakäär seda aega teise kuulsa räämaka August Jakobsoni kirjeldustega. “Jakobsoni sensatsioonilise romaani “Vaeste-patuste alev” käsikirja esimene lugeja oli Pärnu poeglaste gümnaasiumi eesti keele õpetaja August Rööp, kes aastail 1935-1941 oli meie klassijuhataja,” kirjutab Valter Ojakäär. “Minagi neelasin raamatut üsna varakult ning avastasin selles oma kodu lähiümbruse tuttavaid pilte. Joomine, kaklemine ja üle mitme kitsa tänava kostev sõim polnud seal midagi erilist…” (lk. 10).
Suure lugupidamisega kirjutab Ojakäär oma õpetajatest. Omaaegne Pärnu poeglaste gümnaasium oli üks eesti eliitkoole, kust on sirgunud hulganisti kuulsusi. Selle kooli vaieldamatuks superstaariks oli maletaja Paul Keres, kes juba koolipoisina võitis rahvusvahelisi maleturniire. Kõigele lisaks oli koolis uskumatult kõrgel tasemel muusikaõpetus – koolil oli oma orkester, mida dirigeeris helilooja Heinrich Meri, lauluõpetajaks oli organist ja helilooja Peeter Laja. Ojakääru lemmikõpetajaks oli inglise keele õpetaja Lydia Olvet, kes sõjakeerises Läände põgenes. “Ehkki vahel leidsin, et püüdes mind rohkem innustada, oli ta viitega kitsi, jäi ta minu lemmikõpetajaks,” meenutab Ojakäär Lydia Olvetit. “Osalt seetõttu, et tema aine köitis mind kõige enam, osalt seetõttu, et tundsin teda eriliselt toetavat minu huvi inglise keele vastu. Ta soovitas mul pidada isegi inglisekeelset päevikut…”.(lk 64). Meenub, et sama kooli vilistlane Leo Normet rääkis samuti suure austusega just Lydia Olvetist, kes pani koolipoisse juba varakult ingliskeelset originaalkirjandust lugema ja aitas leida kirjasõpru Inglismaalt. Õpetaja Olvetil oli Inglismaal häid tuttavaid, sest ta oli oma keeleoskust Inglismaal täiendamas käinud. Leo Normet otsustas Olveti õhutusel Tartu ülikooli inglise keelt õppima minna, aga “saatuslik sünniaasta” viis ta hoopis Venemaale. Seal jäi ta ellu tänu Jaroslavli kunstiansamblitele, kus Bruno Luki ja Eugen Kapi juhendamisel temast hoopis muusik sai. Sama kooli poisid Valter Ojakäär ja Leo Normet kohtusid taas pärast sõda Heino Elleri kompositsiooniklassis. Elleri juures õppis kompositsiooni ka imelapsest pianist Heljo Sepp, kellest sai Valter Ojakääru elukaaslane kogu eluks. Heljol ei õnnestunud põgeneda, sest teda tulistati selga ja ta pidi raskesti haavatuna paadist maha jääma. Õpingud Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias jäid pooleli ja Euroopa-karjäär teostamata. Nõukogude Eestis andis ta soolokontserte ja õpetas Tallinna konservatooriumis klaverit. Õpilasi tal eriti palju ei olnud, sest ta pidi täitma ka konservatooriumi prorektori kohustusi, mis võttis palju aega. Hiljuti ilmus heliplaat, kus Heljo Sepp mängib Elleri klaverimuusikat. See on äärmiselt põnev plaat, sest Elleri-tõlgendused on sündinud ju koostöös Heino Elleri endaga!
Koolikaaslaste saatusest rääkides avab Ojakäär väga traagilise peatüki meie ajaloos. Nõukogude okupatsiooni algul olid noored veel trotsi täis. Kooliaasta alguse aktust meenutades kirjutab Ojakäär: “Hetkel, kui kohal viibinud nõukogude võimu esindajad juba kergendatult hingasid, hakkas äkki kõlama vali ja mehine Eesti hümn, justnagu oleks nähtamatu koorijuht meid juhatanud. See oli meil esimene ja ühtlasi viimane kord avalikult laulda Eesti hümni riigis, mis ei olnud enam meie oma. Ma ei tea tänaseni, kas see oli varem kokku lepitud või sündis see mõte kohapeal, kuid usun, et alles sel hetkel jõudsime arusaamisele, mida tähendab hümn. Meie polnud kaugeltki ainsad, kes esimest nõukogudeaegset õppeaastat Eesti hümniga alustasid. On teada, et sedasama tehti mitmes teiseski koolis /…/. Eesti keele õpetaja Ellen Martens on seda sündmust paguluses meenutanud: “Tagasiteel õpetajate tuppa laususin vaikselt direktorile: “Nüüd kaotate kindlasti oma töökoha.” Direktor Oskar Mälk vastanud: “Silmapilk oli nii ilus, et selle eest kohta kaotada ei ole palju”. Oskar Mälk vallandatigi kohe sama päeva õhtul.”
Valter Ojakääru kirevast muusikuteest peab küll igaüks ise lugema, seda on pea võimatu lühidalt ümber jutustada. Juba ainuüksi fakt, et ta on mänginud legendaarsetes Raimond Valgre ja John Pori orkestrites ning hiljem ka Eesti Raadio estraadiorkestris, oleks ta nime eesti muusikalukku jäädvustanud. Tänu Ojakäärule saame teada ka nende noorelt surnud andekate muusikute publikule nähtamatuks jäänud inimlikku poolt (meenutagem, et Valgre suri 36-a ja Pori 40-a vanuselt). Ojakäär meenutab: “John Porist on mulle jäänud parimad mälestused. Kui olime Uno Veenrega oma sõjatee läbi käinud, külastasime teda tema uues elukohas (endine kodu põles tal pommitamisel maha). Meenutasime möödunud aegu, juttu jätkus hommikutundideni. Kurt Strobel on oma mälestustes kirjutanud, et tema tugevaim külg orkestrijuhina oli organiseerimine, orkestrile parimate tingimuste väljakauplemine. Ei jäänud John Porigi temast selles suhtes maha, muusikuna oli ta aga kahtlemata Strobelist tugevam. Pori oli ka üllatavalt osav laulutekste tõlkima, mis sest, et otsides riimi sõnale “jalgrattaid”, kirjutas ta rahulikult “Ega tehtud pikki matkaid” (lk 127). Leheküljelt 147 võime lugeda: “Meeldejääv sündmus oli Eesti laskurkorpuse suure orkestri kontsert pärast sõda “Endla” teatris./…/ Pärast eeskava ruttasin lava taha Valgrega kohtuma. Ta näis endisena, tal oli sama sõbralik naeratus ning hea meel jällenägemise üle. Leppisime kokku kohtumise hiljem rannas. Seal liitusid meiega oma kodulinna tagasi jõudnud Robert Kurgo ja mitmed teised pillimehed. Kõiki huvitas, kuidas Pärnu oli sakslaste võimu all elanud, mida tuttavad olid teinud, kes läinud, kes jäänud.” (lk. 147)
Valter Ojakääru populaarseid levilaule on esitanud Eesti tippsolistid alustades Georg Otsast ja Ivo Linnast ning lõpetades verinoorte tähtedega. Minule meenub aga Valter Ojakääru ooperi “Kuningal on külm” esietendus “Vanemuise” teatris, kus Kuninga narrina tegi suurepärase rolli Einari Koppel. Selle igati õnnestunud ooperi võiks uuesti lavale tuua – Tammsaare tekst mõjuks ka tänapäeval intrigeerivalt. Ja kui häid muusikalisi rolle meie lauljad endale saaks!
Sirje Vihma-Normet
