Telli Menüü

Vana Andrese koguduse surnuaiapüha York kalmistul 2021


Õnnistuse vihmapiisad muudavad pisarate oru elavate allikate maaks.

„Õnnis on inimene, kelle tugevus on Sinus, kelle mõttes on pühad teekonnad. Nutuorust läbi käies muudavad nad selle allikate maaks, ka varajane vihm katab neid õnnistusega“ (Psalm 84.6 -7), jõudis õpetaja Kalle Kadakas Piibliaamatust lugeda, kui möödunud pühapäevaks ennustatud vihmasagar sundis Yorki kalmistule kogunenud Toronto Vana-Andrese koguduse surnuaiapüha-rahvast oma „igaks juhuks“ kaasa võetud vihmavarje avama. Ometigi jäi ilmatarkade ennustatud vihmane pühapäev saabumata. Vaid viivuks, justkui õnnistavaiks kaastunde-pisaraiks mälestajatega, olid taevased luugid vallandunud, et siis pilve tagant lubada paljutähenduslikku õrna päikese terendust.
Foto: Karel Tutsu

„Lahkunu mälestus hauale kutsub,“ laulis surnuaiapühakogudus organisti Juha Tikkaneni välioreli saatel. Ei, see saabuva sügise eelaimduses lauldud matusekoraal polnud elusügise nukruse viis. Pigem peitus laulus surnuaiapühalise usu-veendumus, et armsate lahkunute mälestust sundimatult alal hoides püsivad eesti keeles lauljadki siinse heade kohtumiste linna rahvakilluna igavikukski. Vaid taamal, viiruse ajast ajendatult ei tea mitmendat – setmendat korda ringi kõndinud turvamehest kalmistuvaht näis usurändureid justkui hoiatanud olevat: „Jah, see on suur õnnistus, et te pole otsa saanud.“ (Nutulaulud 3.22). Toronto surnuaedadele tohib taas koguneda sajakesi. Mälestuspühalisi oli seekord vahest paari tosina ringis. Aga seda oli jumalikult piisavalt, et heidutada eneses ja teisteski kirikust ja surnuaiast, nüüdseks vahest loomupärasekski saanud, võõrdumust.

Lootuses püsijaile aga kinnitas õpetaja Jeesuse Kristuse poolt tõotatud igavese elu rõõmusõnumit: „… kes kuuleb minu sõna ja usub seda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu“ (Joh.5.25). Õpetaja kinnitaski Martin Lutheri sõnadega: „Usk on trotslik asi“. Trotsides iseenese kogematust ja uskmatusest tulenevaid mitmeti mõistetavusi võime ometi uskuda kord teispoolsuses lõplikult avanevasse elu saladusse. Usu seatud piire ületav meeletus selles ju seisnebki, et lubab inimesel lootjaks jääda ka siis, kui inimlik loogika seda tegemast tõrgub.

Ja Heli Tenno laulis, läbi Illar Tenno paigaldatud helisüsteemi, hardunud kuulajad üle igaviku jõe teisel pool Jordanit asuvasse tõotatud tulevikku.

Mälestuslauluna kõlanud „Lapsepõlve paradiis“ viis mälestajate mõtted lapsepõlve radadele, kus ema ja isa, vennad ja õed ning vanavanemate armastus hoidmas. Minevikuihaluses ei ole midagi eriskummalist. Kes ei oska tänuväärselt olnut hinnata, kas suudab see jääda kindlaks paljulubava tuleviku terenduses. Möödunud pühapäev oli üleilmne vanavanemate päev. Mälestuspalvesse said kätketud vanaemad ja vanaisad, kes puhkamas Yorki kalmistu maamullas ja ka need, kes sünnimaa rahuaedades tõotatud hommikutundi ootamas. Aga paluti ka tuleviku eest Kanadas ja Eestimaal ja siinses kogukonnaski. Lillekorvid, mille keskelt õpetaja jutlust ütles ja palveid luges, said asetatud Vana- Andrese koguduse eelmiste õpetajate haudadele tänukinnituses, et Vana-Andrese kogudus püsib seni, kui on mälestajaid ja tema püsimisele lootjaid.

„Vana maja“ laulis Heli Tenno kodule. Vanad majad on armsad. Ka siis, kui nad maha müüakse, jäävad mälestused ja igatsus nende loojatest ja koosoldud rõõmu kogemus. Uued majad on mugavad, aga vanad on armsad.

On sügis ja laululinnud lendavad lõunasse. Neil päevil lendab Costa Ricasse ka perekond Tenno, et järgmisel kevadel laululindudena taas meie seltsi naasta. Kus on rändlindude kodu? „Meie kodu on taevas“ (Fl), teab paganate apostliks narritu vastust Piibliraamatus. „Kui uinun ma, Su rist mind valvaku ja selgesti teed taeva näidaku,“ kõlas usku kinnitav koraal „Jää minuga“.

Tund igaviku-riigiliste seltsis oli olematuks haihtunud. Päike aga paistis justkui August Alliksaare luuleridu kinnitades: ,,Olematus võiks olemata olla“.

Äsjane, praegu veel Ryersoni nimelise ülikooli kompuutriteaduse esimese kursuse üliõpilane salvestas mälestuse lootuses, et see jõuab ka koguduse liikmeini, nendeni, kes lähedaste eemalolekuga pole lõpuni veel harjunud.

Õnnistuse vihm muudab iga pisarate oru elavate allikate maaks.

Koguduse kirjasaatja

Heli Tenno esinemas - Foto: Karel Tutsu (2021)


Loe edasi