Aastakümnete taguse stsenaariumi järgi loodud uus pretsedent sai kerge vaevaga ellu viidud: eelmisel pühapäeval toimus (illegaalne) referendum Krimmi ühendamiseks Venemaaga; president Vladimir Putin pidas selleteemalise tähtsa kõne; teisipäeval allkirjastas ta juba leppe, millega Venemaa võtab Krimmi poolsaare oma koosseisu. Järgnes Ukraina baaside hõivamine ja grivnade asemel läksid Krimmis juba käibele Vene rublad. Mõeldud-tehtud!
Üsna sarnane olukord 1939.-1940. a Eesti Vabariigiga, aga me ju teame, sellega asi ei piirdunud. Algas aastakümnete pikkune punaokupatsioon kõigi oma kuritegudega, millele on eriti neil päevil taas põhjust mõelda, sest tuleval nädalal möödub 65 aastat märtsiküüditamisest.
1941. a küüditamisele järgnes uus, veelgi mastaapsem „Priboi” (Murdlaine) nimeline operatsioon, kui 1949. aasta 25. märtsi öösel hävitasid kommunistid ja Nõukogude sõjaväelased enam kui 20.000 eestlase harjumuspärase elu ja lõhkusid nende perekonnad, saates nad välja Siberisse. Kõrge murdlaine see oligi, mille ülemine osa järsult ja ootamatult ettepoole alla langes.
Oli meiegi pere küüditatavate nimekirjas. Sel kohutaval ööl olime peidus õues asuva keldri lakas. Siiani on kõrvus püssipäradega sisselöödud verandaakende klirin. Küüditajad käisid meie tubades ja kõigis kõrvalhoonetes, kuid jätsid imekombel keldri läbi „kammimata”. Kuigi olin siis vaid 4-aastane, on mul ka hästi meeles küüditatute rongi lahkumine Kohila raudteejaamast, kui üks naine viskas aknapilust välja kirja. Mustade vuntsidega vangivalvur lausa viskus sellele järele ja tal õnnestus juba liikuvale rongile tagasigi hüpata. Alles hiljem taipasin, millest me tegelikult olime pääsenud. Olen viimasel ajal lugenud küüditatute mälestusi. Osa neist on kroonikalaadsed, aga rohkem on emotsionaalseid kirjutisi, mis oma eheduses ja grotesksuses jõuavad ehk pareminigi lugejani. Väljasaadetute töö- ja elamistingimused olid rängad. Paljud surid.
Nüüd on Kreml siis asunud taastama kunagist Vene impeeriumi. Ukraina diplomaatidel on andmeid, et Moskva invasioon võib järgnevalt toimuda Ida- ja Lõuna-Ukraina aladele. Kõige selle tõttu on päevakorrale tõusnud ka Eesti julgeoleku olukord. Õigustas ju Venemaa Krimmi poolsaare annekteerimist oma rahvuskaaslaste kaitse ettekäändel. Reutersi kolmapäevasest uudisest selgub, et Moskva olevatki juba mures sammude pärast, mida ka Eestis ja Ukrainas on vene keele tõrjumise nimel tehtud.
Loodame, et Eestis ei käivitu ega kordu mitte kunagi enam ei vana stsenaarium ega selle alusel loodud uus pretsedent. Seda on lubanud garanteerida NATO oma alusdokumendi 5. paragrahviga.
Elle Puusaag
