Aga tühja sellest. Mis mina oma kulund kolbaalust nisukeste asjadega vaevan, millest ma arugi ei saa. Mina mõtlen oma talutare sisustuse peale, kus olid kõik nisukesed asjad, mida jälle nüitse aja inimesed pole näind ja mille tähendust nad peavad sõnaraamatust otsima, kui tunnevad vajadust ja viitsivad. No näituseks leivamõhk, ahjulabidas, potiark, pesupali, kolginui, põrmandu pühkimise luud, vaskmargapuu, vända ja trumliga võimassin, puunagaga kaljaastjas, võrgupunumise pirrits ja ui, kerilauad, kõmmeld, kärpsepaber laes, saapasulane, lambarauad ja veel palju muud.
Aga kõikse tähtsam riistapuu oli ikke vana ea vokk. Päeval ta seisis ja puhkas, aga nigu videvikuks kiskus, nii tema tööle akkas. Einoh, ärge te noored inimesed jälle siit välja lugege, et keski suskas kahe- vai kolmearulise stepseli seina ja kohe akkas vunkratas käima. Oh ei, vokk ei akand ise tööle ühti ja lekker oli nisuke sõna, mida jälle meie pidime sõnaraamatust kaema. Voki ette pidi ikke istuma mõni Minni, Manni vai Manda ja jalaga nii osavaste sõkkuma, et villad vai takud ühtlase vurina saatel sõkkuja sõrmede vahelt lõngaks libisesid. Vokk ei akand kunagi vurisemise asemel turtsuma nigu autumootur vahel teeb. Seisma jäi ainult siis, kui tallaja väsis vai pooli vahetas. Näe, jälle uued oskussõnad nüitse aja inimesele: pool, värten, koonlalaud ja koonlatikk. Need olid meile sama tuttavad kui teile karburaatur, kompressur ja süiteküinlad.
Ea küll, ega man'd teile tiaduslikku loengut pidada ei taht. Vata see vokivurin, see uinutas poisikese nii kenaste magama. See oli palju parem unerohi kui nüidne tiivii. Lapse pani magama, vanamehe paneb mõtlema ja unistama.
Teatsa, mis ma sulle lõpetuseks ütlen. Vana inime on täpselt nigu vana vokk. Ta ketrab ja ketrab oma juttu ja vahel paneb tallalaua sõkkuja enda kah tukastama. Laseb aga vurinal edesi ega pane tähelegi, et koonlalaud ammu tühi. Kes minuga koos tukkuma jäi, oodaku järgmist nädalit, siis paneme voki asemel koorelahutaja käima, on ehk uvitavam.
Kargu Karla
